Õngerulli ajalugu

Õngerulli ajalugu. Vanas Egiptuses kasutati kalade harpuunimisel rulli, mille telg oli kinnitatud hobuseraua kujulisse käepidemesse. Rulli hoiti käes ning see võimaldas pikendada või lühendada harpuuni külge seotud nööri. Kas seadet ka koos õngeridvaga kasutati, pole teada. Küll aga tunnevad hiinlased õngerulli juba vähemalt tuhat aastat. Kunstnik Ma Yuani (1190-1227) pildil on kujutatud kalameest õngeridvaga, millele on kinnitatud rull.


Euroopa kirjasõnas nimetatakse õngerulli esmakordselt Thomas Barkeri 1651. a. Londonis ilmunud raamatus “Õngepüügi kunst” (“The Art of Angling”). Et teised tollased kalastusautorid (nt Izaak Walton, Charles Cotton) oma raamatuis rulli ei maini, oli selle kasutamine tõenäoliselt siis veel harv ja uus asi, 18. saj alguseks on aga Inglismaal ja Ameerikas lõhe- ja forellipüügil ketasrullid juba laialdaselt kasutusel. Tollane rull oli pöörlev pool, millelt sai nööri maha tõmmata või seda sinna kerida, nööri heitmisel ei jooksnud see otse rullilt, vaid tõmmati sealt eelnevalt käega maha samamoodi nagu ka tänapäevaste lendõngede puhul. Niisugusena püsis õngerull ligi kaks sajandit. Euroopas levisid ketasrullid sellal nottinghami rullide nime all, ent oli ka teistsuguseid nimetusi (nt Saksamaal Max Piperi loodud “Piperolle” ehk “Pirol”). Oli suuri, kuni 30 cm läbimõõduga kettaid, oli pisemaid; oli robustsemalt tehtuid, oli väga hoolikalt viimistletuid.

Selliste rullidega sai hädapäraselt heita vaid raskeid lante ja heited olid lühikesed. Lantide heitmiseks tuli rulli trummel muuta palju kergemaks ning panna see pöörlema kuullaagritele. Niisugused roteerivad ketasrullid, mida hakati nimetama centerpin´ideks (ka centrepin´ideks), arenesid välja 19. sajandiks. Teises suunas arenes välja spetsiaalne lendõngerull, milleks nottighemi rull sobis ilma suuremate muudatusteta, kuid arendusi on tehtud siingi: nt valmistati USAs rull, millel puudub kerimisnupp ja mis töötab justkui rulett-mõõdulint – nöör tuleb rullist välja tõmmates ning selle pikkus fikseerub, tagasikerimiseks vajutatakse vaid nupule ning vedru veab nööri poolile.

Esimest multirulli esitleti avalikkusele Londonis Onesimus Ustonsoni kalastuskaupluses aastail 1768-1770. Onesimus Ustonson oli ise nii ärimees kui ka tootja ja leiutaja. Tänaseks on teada vaid neli säilinud Ustonsoni rulli. USAs leiutas ja arendas multirulli aastail 1810-1820 kella- ja kullasepp George Snyder, korrates põhimõtteliselt Ustonsoni leiutist. Tema rullitüüpi nimetati Kentucky rulliks, see valmis peene ja kalli käsitööna väheste tellijate jaoks. Kentucky rullile järgnes 19. saj keskpaigas nn New Yorgi rull, mille tootmine käis juba töönduslikumalt ja suuremates kogustes. 19. saj lõpul ja 20. saj alguses toodeti Euroopas ja Ameerikas multirulle üsna paljude ettevõtete poolt, kuid need polnud ei odavad ega üldlevinud.

1878. a patenteeris inglane G.R. Holding Kentis esimese pööratava pooliga rulli. Asja mõte oli selles, et heite ajaks pöörati pool nii, et selle telg oleks rööpne ridvaga ja nöör jookseks poolilt maha üle pooli serva, kerimise ajaks pöörati pooli telg aga ridvaga ristiseks ning nööri keriti nagu ketasrullile. Holdingi idee arendas tehnilise täiuslikkuseni šotlane Peter Malloch, seejärel aga töötati välja nn Veegeri süsteemi rullid, mille puhul pooliasendi vahetumine lihtsustus ja automatiseerus. Pööratava pooliga rullid olid omas ajas revolutsiooniliseks uuenduseks ning võimaldasid hakata heitma üsna kergeid lante üpris kaugele. Enne teist maailmasõda valmistas P. Behme mehhaanikatehas Brünnis tuhandeid Veeger-süsteemi rulle.

Haspelrulli leiutas Alfred Holden Illingworth, kes said idee tekstiilitööstusest, kus keriti masinatega niiti poolidele niimoodi, et pool ise olid liikumatu. 1905.a. anti inglise patent tootele “Illingworth No.1 casting thread line reel”. See rull oli siiski veel paljude puudustega. Haspelrullide tõeliseks esikrulliks võib aga pidada rulli "Illingworth No 3" (1916. a), millel oli juba lühem ja suurema läbimõõduga pool, tänapäevase kujuga nöörilaotaja; eesmine, astmelise sammuga kalapidur ja hammasratastik ülekandega 3:1. Läks siiski veel ligi veerand sajandit, kuni algas haspelrulli tegelik võidukäik. Eelmise sajandi 40-ndatel aastatel võtsid selle omaks kõigepealt Põhja-Ameerika kalamehed, seejärel hakkas see levima ka Euroopas. Läks veel ligi 30 aastat, kuni haspelrull hakkas ka Eesti kalameestele omaseks saama.

September, 2018

Vaata lisaks:

Haspelrull
Lendõngerull
Slater David
Indiana rull
Ketasrull
Illingworth, Alfred Holden
Pööratav õngerull
Snyder George W
Malloch Peter Duncan
Nottinghami rull
Ustonson Onesimus
Barker Thomas
Õngerull
Kalale.ee KIK