Õngejada

Õngejada, ka jadaõng, ridaõng, õngeribi, õngpüünis, mille pika selgnööri külge kinnitatakse lühemate nööride (lipsude) abil kindla vahemaa tagant palju õngekonkse. Kalapüügieeskiri määratleb õngejada tänapäeval õngpüünisena, millel on kuni 100 konksu. See on arvestuse aluseks kalapüügilubade väljastamisel. Kutselistel kaluritel on rannapüügi puhul olnud arvestuseks õngekast – kasti soritud õngejadal on enamasti 200 õngekonksu.

Eesti mererannikul tuli jadaõng kasutusele 19. sajandi keskel ja sai suurima leviku Pärnu lahel, Liivi lahe põhjaosas ja Muhu väina piirkonnas. Jadaõnge kasutatakse ka jääalusel püügil.

Töönduslikul püügil võib õngerivi olla 10-12 km pikk ja sisaldada tuhandeid konkse. Need söödastatakse eluskala, kalatükkide või limukatega. Töönduslikult püütakse õngejadaga turska, tuuni, angerjat jm.

Esialgu paigutati Eestis jadaõnged veekogu põhja ning neid hakati nimetama põhjaõngedeks. Nüüdisajal asetatakse jadaõngi erinevatesse veekihtidesse ja neid võib jaotada paiknemise järgi: põhjaõngejada, põhjalähedane õngejada, pelaagiline õngejada, pinnajada.

Ankurduse järgi võib õngejadasid jaotada triivõngejadaks ehk ankurdamata õngejadaks ankurdatud õngejadaks.

Eestis on olnud levinud mailiks nimetatud jadaõnge tüüp – ankurdatud õngejada, mille konksud on ujukitega või ujuva õngeliini abil põhjast kõrgemale tõstetud.


Mailikast

Õngejada koosneb põhiliselt pealiinist, mille külge kinnituvad õngekonksudega lipsud. Kindla pikkusega lipsud paiknevad pealiinil ühesugusel vahekaugusel. Konksude arv, lipsude pikkus ja vahekaugus pealiinil sõltub püütavast liigist ja õngejada käitlemise mehhaniseerituse tasemest. Olenevalt püünise tüübist lisanduvad detailide hulka ujukid ja raskused, mis hoiavad püünise vajalikus veekihis, ja tähistuspoid ning ankrud. Püügile asetatud püüniseid tähistatakse selleks, et anda veeliiklejatele teada püüniste asukoht ja ka ise neid kergemini leida.

Põhjaõngejadad on tavaliselt varustatud lühikeste lipsudega, mis kinnituvad liinile tihedalt. Sellise ehitusega jada on sobilik väheliikuva põhjase eluviisiga kalade püüdmiseks. Pelaagiliste õngejadade puhul, mil saagiks on tavaliselt hajusates parvedes rändel olevad avaveekalad, kasutatakse harvalt paiknevaid pikki lipsusid.


Põhjaõngejada püügil

Pealiini materjali valik sõltub püütavast kalast ja õngejada käsitlemise viisist (mehhaaniline või käsitsi). Katketugevus võiks olla võrdne või ületada suurima oodatud saagikala kümnekordse kaalu, kusjuures väga sügavale asetatud jadadel tuleb arvestada kogu põhjast poordini paikneva saagi kaaluga. Materjal valitakse võimalikult vähese venivusega, keerdumise vältimiseks eelistatakse punutud nööri.

Lipsud valmistatakse enamasti mononiidist ja nende katketugevus peab vähemalt kaks korda ületama suurima oodatud saagikala kaalu. Lipsu pikkus sõltub püütavast kalaliigist ja püügiviisist, kuid kahe lipsu vaheline kaugus pealiinil peab ületama lipsu kahekordset pikkust, et vältida õngede omavahelist haakumist.

Vaata lisaks:

Mailid
Angerjaõngejada
Õngpüünised
Kalale.ee KIK