Jõevähi ohutegurid

20. sajandini olid Eesti siseveekogud vägagi “vähised”. Sajandi alguses jõudis Eestissegi vähikatk, mis tuli siia Euroopast, Euroopasse sattus aga (tõenäoliselt koos vähkidega) Ameerikast. Tegemist on haigusega, mida põhjustab Aphanomyces astaci nimeline olend, keda võib pidada nii seeneks kui ka vetikaks. Vähivarude taastamiseks toodi Ameerikast Euroopasse signaalvähki ehk tähnikvähki (Pacifastacus leniusculus) ja ogapõskset vähki (Orconectes limosus), kuid see tegi asja veel hullemaks, kuna need liigid on ise küll vähikatku suhtes harilikult immuunsed, kuid kannavad haigust edasi.

Lisaks vähikatkule on jõevähi arvukust kahandanud jõgede süvendamine, maaparandustööd, vee reostumine, röövpüük ja teisedki tegurid, sealhulgas ka niisugused tõved nagu lapihaigus ja marmorhaigus.

Signaalvähist ja ogapõsisest vähist suuremakski ohuks on Lõuna-Euroopa päritoluga kitsasõralise vähi (Astacus leptodactylus) sattumine meie vetesse. Eesti lähikonnas (Pihkva oblastis, Lätis ja Leedus) on ta juba üsna levinud. Kitsasõraline vähk on elupaiga suhtes vähem nõudlik: ta asustab nii madalaid kui ka sügavaid järvi, jõgesid ja ojasid, võib elada ka riimvees. Ka varjepaiga olemasolu pole talle nii oluline nagu jõevähile. Konkurentsivõimelisemana tõrjub ta hariliku jõevähi enamasti välja. Samas on ta söögivähina viletsam. Võõrliikidena tuleks Eestis peljata ka Euroopa päritoluga paksusõralist vähki (Astacus pachypus), kivivähki (Austropotamobius torrentium) ja valgesõralist vähki (Austropotamobius pallipes), Ameerikast perekondadeProcambarus ja Orconectes ning Austraaliast perekonnaCherax liike.

Pärimuse põhjal ei või vähki püüda nende kalendrikuude ajal, millel r-täht sees: selle põhjal oleks sobivaks püügiperioodiks mai-august. Tegelikkuses kehtestati juba lXX sajandi alguses Eestis vähivarude kaitseks alammõõt ja püügi keeluaeg, mida hiljem on veelgi pikendatud. 1936. aasta määrusega oli lubatud vähke püüda 1. augustist kuni 1. oktoobrini, kuid vähkide arvukus jätkas ikkagi langust. Tänapäeval toimub vähipüük üksnes augustikuus ja vastava püügiloa alusel, millega määratakse ära nii püügiala kui ka püüda lubatud vähkide piirarv. Alammõõduks (keha pikkus) on 11 cm (Soomes nt 10 cm).

Enamikes Euroopa riikides on teinud vähikatk ja veekogude seisundi halvenemine jõevähi asurkonnad peaaegu olematuks. Samas eelistavad Euroopa tarbijad jõevähki teistele vähiliikidele (liha on rohkem ja koorik õhem) ning tema turuhind on 20-30% kõrgem.

Jõevähi kasvatamise mahud on Euroopas seni veel tagasihoidlikud (mõnikümmend tonni aastas), kusjuures seni on teda kasvatatud peamiselt asustusmaterjalina looduslike veekogude jaoks. Jõevähki kasvatatakse ka Eestis, peamiselt asustamiseks teistesse veekogudesse, kuid mõnevõrra ka toiduvähkideks.

Märts 2018

Vaata lisaks:

Ogapõskne vähk (Orconectes limosus)
Valgesõraline vähk (Austropotamobius pallipes)
Signaalvähk ehk tähnikvähk (Pacifastacus leniusculus)
Paksusõraline jõevähk (Astacus pachypus)
Kitsasõraline jõevähk (Astacus leptodactylus)
Jõevähk (Astacus astacus)
Kalale.ee KIK