Jõevähk (Astacus astacus)

Jõevähk ehk harilik jõevähk, väärisvähk, laiasõraline jõevähk (Astacus astacus), liik jõevähklaste (Astaidae) sugukonna perekonnast jõevähid (Astacus). Inglise noble crayfish; saksa Edelkrebs; prantsuse écrevisse noble; poola rak szlachetny; hollandi edelkreeft; rootsi flodkräfta; norra edelkreps; soome jokirapu; vene широкопалый речной рак. Algselt levinud peaaegu kogu Euroopas, välja arvatud Pürenee poolsaar, Põhja-Inglismaa ja Iiirimaa. Eriti arvukalt oli jõevähki Kesk- ja Ida-Euroopas, kuid praeguseks on parimad varud säilinud Põhjamaades, samuti ka Loode-Venemaal. Eestis leidub jõevähki paljudes veekogudes, kuid enamasti on ta neis vähearvukas. Kõige elujõulisemad on vähipopulatsioonid Saaremaa vetes ja mõnedes Lõuna-Eesti järvedes.

Keha katab lüliline kitiinkest. 5 paari jalgu – eesmine paar on teistest märksa suurem ja tipneb sõrgadega. Pikad tundlad on ka lõhna- ja maitseelundeiks. Maitset ja lõhna tunneb jõevähk ka sõrgade servadega ning vastavaid retseptoreid paikneb ka tema lõugadel. Värvus on varieeruv ning oleneb veekogust, valdavad on rohekas-ruuged või sinkjas-pruunikad toonid. Vähk saab oma silmasid eraldi liigutada ning vaadata samaaegselt ette ja taha. Suuremaks saavad kasvada vähid vaid siis, kui kest on veel pehme. Vähid vahetavad oma elu jooksul korduvalt kesta, nooremad sagedamini, vanemad harvemini. Nagu teistelgi koorikloomadel, on ka jõevähil võime kasvatada endale kaotatud jäsemete (nt sõrgade) asemel uued. Jõevähi pikkuseks loetakse tema keha pikkust, mis võib olla kuni 20 cm. Isased vähid on emastest suuremad. Jõevähk on aktiivne öösiti, valgel ajal varjab ta ennast urgudes. Kõigesööja, kes ei ütle ära ka pisematest liigikaaslastest.


Märts 2018

Vaata lisaks:

Jõevähi püük
Jõevähklased (Astacidae)
Jõevähid (Astacus)
Vähipidu
Jõevähkide keetmine
Jõevähk kulinaarselt
Jõevähk Eestis (raamat)
Jõevähk pärimuses
Jõevähi ohutegurid
Kalale.ee KIK