Vinträim ehk vintaloosa (Alosa fallax)

Vinträim, ka vintaloosa, ka atlandi vintaloosa (Alosa fallax) on kalaliik heeringlaste (Clupeidae) sugukonna aloosade (Alosa) perekonnast

Inglise k - twaite shad; prantsuse k - alose feinte, astouna, caluyau, feinte, finte, lacia, loza, pucelle; saksa k - Bajeckens, Boje, E¤lft, Finke, Finte, Goldfish, Gurre, Mutterhering, Parpel, Tabarre; kreeka - frissa, sardelomana; itaalia k - cheppia; portugali k - saboga, saveleta, savelha; hispaania k - saboga, saboga vera, alosa; taani k - stamsild; hollandi k - fint, meivis; soome k - täpläsilli; läti k - palede; leedu k - perpele; norra k - stamsild; rootsi k - staksill; vene k - финта, cельдь-финта

Eestis on kasutatud ka nimetusi: suurräim, suur kilu, täpikala, tipuline, kirju, Peetruse kala, rillkala, krill, shill, shilling, kilushill, kiluema, kiluheeringas, heeringas, kuiv soome heeringas, forell, Riia lahe forell, makrell, kapuska, abluska, kikerik, marilla, shilliräim



"Vintaloosa (Alosa fallax) on kuni 50—60 cm pikk ja 620 g raske. Keha külgedel on peaaegu alati rida tumedaid tähne; lõpusepiisid on esimesel lõpusekaarel 30-80, need on lühikesed ja tugevad; selgroolülisid 55-59; pea madal ja kitsas. Ta on levinud Euroopa ja Põhja-Aafrika Atlandi ookeani poolse ranniku ümbruses Trondheimist (Norra), Islandist, Inglismaast Marokoni, Läänemeres, Vahemeres, ka Mustas meres. Jaguneb 6—8 geograafiliseks siirde- või mageveevormiks (alamliigiks, rassiks)."1

FishBase's suurim pikkus 60 cm (tavapärane 40 cm), suurim mass 1,5 kg, pikim eluiga 25 a

Aloosade perekonna taksonoomia on olnud pidevas muutumises: kui Loomade elu's1 loetakse perekonda kuuluvaks 14 liiki, siis 2014 a leiame FishBase'st 26 liiki — liikide arv on tõusnud peamiselt seniste alamliikidena uuemast käsitlemisest iseseisvate liikidena. 
Muutused puudutavad ka vintaloosa erinevaid vorme. Varem alamliikidena käsitletud vahemere vintaloosat (A. f. nilotica) ja ja itaalia aloosat (A. f. lacustris) vaadeldakse nüüd ühise ja iseseisva liigina Alosa agone; iseisvateks liikideks on saanud ka mageveeline iiri vintaloosa (varem Alosa fallax killarnensis, nüüd Alosa killarnensis) ning põhja-aafrika shed (varem Alosa fallax algeriensis, nüüd Alosa algeriensis). Seevastu alamliike Alosa fallax fallax ja Alosa fallax rhodanensis ei käsitleta enam iseseisvate taksonitena, vaid ühtse liigina Alosa fallax
Sellest tulenebki, et kui 1984 aastal kõneldakse Eesti kalastiku puhul vinträimest kui Alosa fallax fallax'ist2, siis 2003. aastal on vinträim lihtsalt Alosa fallax3
Neid muutusi arvestades tuleb suhtuda ka reservatsioonidega andmebaasides toodud andmetesse vintaloosa leviku kohta - Vahemeres ja Mustas meres on tõenäoliselt tegemist hoopis liigiga Alosa agone, Põhja-Aafrika vetes liigiga  Alosa algeriensis jms.

Kirjeldus
Kehakujult meenutab heeringat, seljauim paikneb suhteliselt eespool, pärakuuime alus on pikem kui heeringal. Pea suhteliselt ümarjas, ninamik teravam kui sugulasliigil aloosal, sabauim sügava sisselõikega. Hambad suulae luudel puuduvad. Ninamiku ülaserva keskel sälk. Alalõug liigestub koljuga silma taga. Silmadel tugevasti arenenud rasvalaug. Lõpusekaaneluul selged radiaalsed vaod. Sabauime mõlema hõlma alusel tugevasti pikenenud soomused, nn alae. Kõhuserval kurgu alt kuni pärakuuimeni hästiarenenud kiilusoomused, mis moodustavad terava kiilu nagu kilul. Soomused ei ole nii kergesti äralangevad kui räimel. Lõpusepiid lühikesed, tavaliselt niisama pikad kui lõpuseliistakud, luustunud.
Selg tume (rohekassinine), küljed hõbedased. Külgedel, lõpusekaane ülanurga taga, kulgeb piki keha rida tumedaid täppe, mis võivad olla väga selged, mõnikord ka nõrgalt ja vähearvuliselt esindatud. Harva esineb koguni 2 või isegi 3 rida täppe kõrvuti.2

Vinträimest Eesti vetes
Meil väikesearvuline, paiguti haruldane siirdekala.
Meie jõgedest on teada vinträime tungimist ainult Narva jõkke (vähemalt 30-ndatel aastatel, kuni Narvani. Tähtsamaid vinträime kudemisjõgesid Läänemeres on olnud Neemeni jõgi, kus ta on tunginud 300—400 km kaugusele suudmest. Meil kohatakse sagedamini Soome lahe rannikuvetes, kus üksikutel vinträimerikastel aastatel (näiteks 1938, eriti 1939) ajendas paiguti (Viinistu, Pärispea) spetsiaalse sellele kalaliigile suunatud püügi. Ajutisi kuni paari tsentneri suurusi vinträimesaake olid meie kalurid (lõhemõrdadega) saanud ka Läti NSV piiri lähedastest vetest. Enamikus meie randadest kohatakse aastas vaid paari isendit, vinträimevaestel aastatel mitte ainustki.2 

1938. a kevadel olla kalurite andmetel Soome lahe lääneosas (laulasmaal) püütud pooleteist kg raskusi vinträimi. 
1994. a püüti vinträim pikkusega 47,6 cm ja massiga 902 g.
2010 a maikuus püüti Hiiumaal 1,4 kg massiga vinträim. 
2010. a juunis püüti Pärnus vinträim pikkusega 52,3 cm ja massiga 1,34 kg.

Kui eelmise sajandi esimesel poolel püüti vinträime kohati veel sihipäraselt (nt 1948. a Kura lõukast 57,5 tonni), siis tänaseks on vesiehitiste ja saastumise tõttu vinträime arvukus langenud sedavõrd, et töönduslikku püüki ei toimu peaaegu kusagil. FAO statistika põhjal püütakse vinträime aastas kokku vaid kümmekond tonni. 
Seejuures ei kuulu vinträim kaitstavate kalaliikide hulka, teda peetakse vähima riskiga liigiks (kategooria IUCN 3.1).  

Allikad:
1 Loomade elu 4. kd Kalad. Tallinn, 1979
N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984
3 Fishes of Estonia. Tallinn, 2003
Alosa fallax FishBase's (veebruar 2014)
Vinträim Vikipeedias
Vintaloosa Vikipeedias
Hiiumaa kalurite võrku jäi hiiglaslik vinträim, Maaleht, 04.05.2010
Pärnus püüti Eesti suurim räim Pärnu Postimees, 09.06.2010

Vaata lisaks:

Aloosad (Alosa)
Kalale.ee KIK