Läänemere heeringas ehk räim (Clupea harengus membras)

Läänemere heeringas, ka balti heeringas, ka räim (Clupea harengus membras) on  heeringlaste (Clupeidae) sugukonna perekonda heeringad (Clupea) kuuluva atlandi heeringa (Clupea harengusalamliik

Inglise k - baltic herring; prantsuse k - hareng de la Baltique; saksa k - Ostsee -Hering, Strömling; rootsi k - strömming; hollandi k - ostzeeharing;taani k - østersøsild; poola k - salaka, sledz baltyski; läti k - renge; leedu k - strimele; soome k - silakka, haili; vene k - салака, балтийская сельдь



"Elab Läänemeres ida pool Taani väina. Ta on väike, enamasti alla 20 cm pikk, suguküpseks saab 134—14 cm pikkuselt 2—3 aastaselt. Eluiga on 6—7 aastat. Tavaliste räimede seas esineb kiirekasvulisi nn. hiidräimi, kelle pikkus ulatub 33 ja isegi 37,5 cm-ni. Tavaline räim toitub planktonist, hiidräim on röövkala ja sööb sageli ogalikke.
Peale väiksema kasvu eristab räime atlandi heeringatest väiksem selgroolülide arv (neid on tal 54-57) ja bioloogia. Asustades tervet Läänemere idaosa ja selle lahtesid ning elades alaliselt madala soolsusega vees, võib räim mõnikord esineda ka täiesti magedas vees — mõnedes Rootsi järvedes. Räim koeb kõval kivisel-kruusasel põhjal 2—3 kuni 20 m sügavusel. Kudemine toimub kevadel, osalt suvel ja sügisel, millega seoses eristatakse kaht vormi: kevad- ja sügiskuduräime."1

Kevadräime ja sügisräime käsitletakse tavaliselt läänemere heeringa sesoonsete rassidena, kuid uurimused (Bataljants; Ojaveer) on näidanud, et erinevused nende vahel ei piirdu tüüpilistele sesoonsetele rassidele omastega. N. Mikelsaare arvates näib olevat põhjendatud kevad- ja sügisräime käsitlemine iseseisvate liikidena, kes ei anna ristamisel enam normaalseid järglasi.

Eristamine. Kevadräime isendite põhimassil on keha kiiljas, sügisräime isendite enamikul on keha kuju lähedasem täävjale. Keha eesmine osa on sügisräimel madalam kui kevadräimel, keha kõrgus kahaneb keha kõrgeimast kohast nii ette- kui tahapoole ühtlaselt; kevadräimel on aga keha eesosa kõrgem, sellest ka kiiljas kuju. Kõige kindlamini saab kevad- ja sügisräimi eristada otoliitide (kuulmekivide) järgi.2

Kirjeldus
Värtna- (käävi-) või kiilukujuline külgedelt lamenenud kala. Sabauim tugeva väljalõikega. Seljauim paikneb selja keskosas, kõhuuimed seljauime keskosa all, rinnauimed kõhu serva ligidal. Pärakuuim teistest uimedest märksa madalamal. Pärakuuime alus on lühem ega ulatu sabauimele nii lähedale kui atlandi heeringal. Pea ja silmad on veidi suuremad kui heeringal. Tehakse vahet suure- ja väiksesilmaliste räimede vahel. Hambad peened.
Soomused suuruselt märgatavalt vartieeruvadf, õhukesed, tsükloidset tüüpi, kergesti äratulevad; kiilusoomused kõhu serval ei ole kuigi teravad. Pea on paljas, silmi katab nn. rasvlaug. Küljejoon ei ole nähtav (puuduvad mulgustatud soomused).
Küljed ja kõht hõbeläikelised, elusal räimel tume-sinakasroheline. Tehakse vahet halli- ja siniseseljaliste räimede vahel.2

Räimede tekkimisest Läänemeres
"Arvatakse, et esimesed heeringad asusid Läänemerre elama 9500 – 10 300 aastat tagasi, kui Läänemeri oli soolase ja jaheda Joldiamere staadiumis. Joldiamerel oli avar ühendus Atlandi ookeaniga praeguse Kesk-Rootsi kohal paikneva Närke väina kaudu. Järgmise aastatuhande vältel, mil ühendus ookeaniga katkes ning Läänemere nõos kujunes mageveeline Antsülusjärv, hukkus arvatavasti enamik siin elanud heeringaid, jätmata järglasi. Samas panid ilmselt just tolle ajajärgu üle elanud genotüübid aluse räimele kui heeringa eurühaliinsele (laia soolsustaluvusega) alamliigile. Hiljem, nn. Litoriinamere faasis 4000–8000 aastat tagasi, kui valitses mõõdukalt soe kliima ning merel oli taas ühendus ookeaniga, nüüd juba praeguste Taani väinade kohal, asusid merre ka nn. sügisräime eellased. Seega on räime, nagu ka kogu Läänemere elustiku evolutsioon olnud ülikiire."3

Kevad- ja sügisräime eellased eristusid üksteisest geneetiliselt juba heeringapõlves, ammu enne Läänemerre kolimist. Kevadräime populatsioonide seas eristatakse nn. laheräime, kes koeb magedamaveelistes lahtedes (nt. Liivi lahes), ning mereräime, kes koeb varasemal aastaajal, jahedamas ja soolasemas vees. Linda Rannaku arvates [L. Rannak. Räim. Tallinn, 1988] ei pärine laheräim mitte atlandi heeringast nagu mereräim, vaid on lähemalt sugulane hoopis Vaikset ookeani ja Põhja-Jäämere lahtesid asustava nn. idaheeringaga, kes praegugi eelistab kudemiseks magedamat ja madalamat vett kui atlandi heeringas.3


Kuni 11 räimepopulatsiooni
"Samamoodi kui mujal maailmameres elutsevad heeringad jaguneb ka räim oma levila piires mitmeks kohalikuks looduslikuks rühmituseks ehk populatsiooniks. Viimaste arvu suhtes pole uurijad ühel meelel, kuid tõenäoliselt asustab Läänemerd kuni 11 seda laadi rühmitust."3
Näiteks eristatakse Saaremaa—Ventspilsi, Väinamere—Hiiumaa, kahte Soome lahe ja Riia lahe kevadräime populatsioone ning sügisräime populatsioone Riia lahes, Soome lahes ja avamere populatsiooni.2 

Räime eluviisist
Samasse parve hoiduvad ühesuurused kalad. Väiksemate (nooremate) kalade parved koonduvad kõrgematesse veekihtidesse, vanemad sügavamale.
Päikeseloojangu ajal tõusevad räimed ööseks pindmistesse veekihtidesse, päikese tõusu ajal laskuvad taas sügavamale. Oktoobrist veebruarini, kui valguspäev on lühike, on ränne minimaalne või puudub sootuks.
Sügistormid segavad sooja ja jaheda veekihi ning räimeparved hakkavad hoiduma üha sügavamale, kuni kõik räimed koonduvad talveks põhja lähedale mitmekümne meetri sügavusse. Siingi hoiduvad väiksemad räimed rannikule lähemale ja madalamasse vette. Kõige tihedamad on põhjalähedased koondised märtsis ja aprillis. Kui kevadel tekib pindmine soe veekiht, siis räim "lööb põhjast lahti", koguneb pindmisse vette ja asub vee temperatuuri järgi orienteerudes teele koelmutele.3

Sigimine
"Meie vete suuremad ja olulisemad kevadräime kudealad asuvad Pärnu lahe piirkonnas, Saaremaa ja Muhu lõunarannikul, Soome lahe rannikumeres ja Väinameres. Käesoleval ajal on üheks produktiivseimaks koelmualaks Pärnu laht ja selle lähiümbrus, kuhu paljunemishimuliste kalade hordid saabuvad mitme suurema lainena enamasti alates aprilli lõpust. Kudejad püsivad siinsetel merealadel tavaliselt jaanipäevani. Pikemaajaline tuulevaikus või ebasoodsast suunast puhuv tuul mõjub räime koelmutele tulekule ebasoodsalt, samas kui meretuuled toovad randa üha uusi räimeparvi.
Laheräim saab suguküpseks enamasti kaheaastaselt pikkusel 11-14 cm, mereräim peamiselt kolmeaastaselt, olles 13-17 cm pikkune. Siiski tuleb ette ka üksikuid varaküpsejaid, kel juba oma esimesel elusügisel areneb niisk või mari.
/---/
Intensiivsem kudemisaeg Pärnu koelmutel on enamasti mais ja juuni alguses. Kudemisaega alustavad Läänemere avaosast saabuvad suured meretüüpi räimed, kes koevad mõnevõrra madalamal temperatuuril kui Liivi lahes püsivalt elav lahetüüpi räim. Mereräime kudemist on täheldatud juba veetemperatuuril +5°C, laheräim alustab enamasti +10°C juures. Kudemine lõpeb, kui veetemperatuur tõuseb üle +18°C.
Marja inkubatsiooniaeg sõltub peamiselt veetemperatuurist. Mai keskel ning juuni algul kulub kudemisest 5-6 mm pikkuste niitjas-läbipaistvate kalavastsete koorumiseni Pärnu lahe tingimustes ligikaudu nädal. Et sellest kalaga üldse mitte sarnasest vastsest saaks läbi moonde juba väike, vanematele sarnane räimelaps e maim, kulub veel 2-2,5 kuud – seega saab kevadräime titeaeg läbi augusti lõpuks ja talvele minnakse vastu juba hõbedaläikese noorkalana.

Sügisräime kudemisaeg Saaremaa lõunaranniku lähedal ja Kihnu madalikul asuvatel koelmutel jõuab kätte augusti viimastel päevadel ning septembri alguses ja kestab oktoobri lõpuni. Suured ja rasvaselt läikivad kalad alustavad kudemist märksa kõrgemal temperatuuril ja suuremates sügavustes kui kevadräimed. Koorunud vastsed peavad karmi talve üle elama, et neist kevadel noorkalad saaksid. Siiski on mõned autorid märkinud, et mõningatel juhtumitel võivad osa sügisräime vastsetest jõuda moondesse ka enne talvitumist.
Seega on kahel sesoonsel rassil, kevad- ja sügisräimel, päris suured erinevused kogu elustrateegias: kevadel kudejate keha rasvasisaldus on kudemise ajal märksa madalam kui sügiskudejatel, samas lähevad sügiskudejad talvele vastu oluliselt väiksema energiavaru ja kehamassiga kui kevadkudejad, mistõttu pikad ja karmid talved võivad sügisräime varule kahandavalt mõjuda."4

Suurus
Tavapärane pikkus 14-18 cm ja kaal 30-90 g, kuid hiidräimedel (saksa k Riesenstromlinge, rootsi k jattesstrommingar) pikkus kuni 37,5 cm. Suurima teadaoleva kaaluga räim püüti Soome kalurite poolt 1997. a — 1100 grammi.

Kaubanduslik eristamine heeringast
Soomes kehtib määrus, mille kohaselt võib heeringa (silli) nime all turustada neid kalu liigist Clupea harengus membras, mille rasvasus on suurem kui 10%, madalama rasvasisalduse puhul peab neid turustama räimena (silakka). 
Rootsis on räimeks (strömming) kutsutud neid kalu, kes on püütud ida poolt Kalmari ja Poola ranniku vahelisest mõttelisest joonest.

Eesti räimekvoodid ja väljapüügid Läänemeres 2005-2011 tonnides
    
  2005  2006  2007  2008  2009  2010  2011 
kvoot  31 900  33 442 34 074  35 832  32 467 29 569 27 978 
saak 22 098 23 191 26 108  31 839  33 165 28 862 25 325 


Allikad:
1 Loomade elu 4. kd Kalad. Tallinn, 1979
2 N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984
3 Tiit Raid.Mõnda räimest, meie rahvuskalast. Eesti Loodus, 2008/7
4 Heli Shpilev. rahvuskala räim. Kalastaja 50, 2008/2009
Silakka Wikipedias

Vaata lisaks:

Heeringad (Clupea)
Atlandi heeringas (Clupea harengus)
Atlandi heeringa põhivorm (Clupea harengus harengus)
Kalale.ee KIK