Kammeljas (Scophthalmus maximus)

Kammeljas, ka harilik kammeljas (Scophthalmus maximus) on kalaliik lestaliste (Pleuronectiformes) seltsi kammellaste (Scophthalmidae)  sugukonna perekonnast kammeljas (Scophthalmus).

Andmebaasides ka nimedega Psetta maxima, Rhombus maximus, Bothus maximus jm, mida käsitletakse Scophthalmus maximus'e varasemate sünonüümidena.  

Eesti randades ka kamm, kammelas, kameljas, kivikammeljas, kivilest ja ka gamma.

Inglise k - turbot, breet, britt, butt; prantsuse k - turbot; saksa k - Haandreiß, Steinbutt; hollandi k - tarbot; kreeka k - kalkani, syaki; itaalia k - passira pitrus, petroso, rombo, rombo gigante, romme, rumbu, rummo, rummo veaxo, soazo jm; portugali k - pregado; hispaania k - rodaballo, turbot; türgi k - kalkan baligi; islandi k - sandhverfa; fääri k - hvasskvoysa, tindaskalli; läti k - akmenplekste; leedu k - uotas; norra k - piggvar; rootsi k - piggvar; taani k - pighvarre; soome k - piikkikampela; vene k - калкан, тюрбо, большой ромб



Kirjeldus
"Meie lestalistest kõige ümarama kehakujuga, mida täiendavad veel paremal küljel lamava ja (liikuva) kala keha ääristavad suhteliselt kõrged selja- ja anaaluim; lühikese sabavarre tõttu ulatuvad nad sabauime aluse ligidale. Seljauim algab ninamiku  pimedal küljel ülemisest silmast eespool. Keha suurim kõrgus võrdub ligikaudu leha pikkusega ilma peata ja sabauimeta. /---/
Suu suur, suupilu ettepoole üles suunatud, ulatub silmade alla, alalõug veidi etteulatuv. Mõlemad lõuad tugevad, mitme rea väikeste teravate hammastega. Ka sahkluul on hambad.
Kehal ja peas paiknevad hajutatult teravad, erinevas suuruses soomusjad luukühmud, peamiselt silmade poolel, eriti tihedad (aga väikesed) on need peas. Küljejoon, mis keha tagaosas kulgeb piki keha keskjoont, teeb keha eesosas rinnauime kohal järsu kaare üles. /---/
Keha silmade pool on intensiivselt pigmenteeritud, sõltuvalt substraadist muutuva värvuse ja mustriga: tavaliselt hallikaskollakas, ka oliivrohekalt tumepruun, tõmmude tähnidega või marmoreeringuga eriti uimedel; vastaspool valge või nõrgalt pigmenteeritud  laikudega. Väga harva esinevat parempoolsete silmadega kammeljaid (meil pole teada). Sagedamini esineb värvuse anomaaliaid."1 Nii on leitud mõlemalt poolt pigmenteerunud (värvunud) isendeid. Samuti esineb albiinosid, so täiesti pigmenteerumata, praktiliselt valgeid kammeljaid. Aeg-ajalt kohtab ka pimedal küljel oleva lisaküljejoonega isendeid jms.2

Levik, elupaik
"Atlandi idarannik Finnmarki idaosast kuni Aafrika looderannikuni (Hispaania Saharani), Vahemeri, Läänemeri. Briti saartelt kulgeb levila üksikute leidude näol üle Orkney ja Shetlandi saarte Islandini. Läänemeres on levinud Botnia lahe lõunaosani (Merenkurkku), Soome ja Riia lahes kogu meie vabariigi rannikul."1

"Läänemeres eelistab kammeljas elupaigana pisut soolasemat vett ja nii leidubki teda arvukamalt Botnia lahe lõunaosani. Meil on kammeljas tuntum lääne-saarte avamerepoolsetes rannikuvetes ja ka Liivi- ja Soome lahes. Püünistesse on teda sattunud aga praktiliselt kõikjal meie rannikumeres.
Siiani tehtud väheste märgistamiste tulemuste põhjal võiks kammeljat põhimõtteliselt pidada paigakalaks, kes eelistab elupaigana mõõduka sügavusega, kivise või liivase põhjaga rannikumerd, kuigi teda satub püünistesse ka mudaste põhjadega merealadel. On teada, et talve tulekul suundub kammeljas sügavamatesse veekihtidesse."2

Toitumine
Kammeljate toitumises võib meie vetes eristada kahte perioodi, sõltuvalt kala pikkusest: kuni 21 cm ja üle 21 cm. Väiksemad isendid söövad eelistatult müsiide, kirpvähke, kakandilisi. Suuremad isendid eelistavad räime, seejärel kilu, luukaritsat ja väikest tobiat. Magudest on leitud ka lepamaimu ja ahvenat, samuti meie vete jaoks haruldast raudkiiska. Kammeljas sööb ka limuseid: vesikinga ja südakarpi. Üleminek valdavalt röövtoidule toimub koos suguküpsuse saabumisega.2

Sigimine
Kammelja mari on pelaagiline (ujuv) ning kudemine oleneb suurel määral vee soolsusest ja hoovustest koelmualadel. Uuringute põhjal võib öelda, et siinsetes vetes koeb kammeljas tavaliselt mai keskpaigast juuni lõpuni. Üksikuid jooksva niisaga isaseid kohtab aga veel ka juuli teisel poolel. Sõltuvalt elupaigast ja kevadisest vee soojenemise kiirusest kudeaeg varieerub. Nagu kõigi pelaagilise marjaga kaladel (tursk, kilu, lestad jt.) sõltub ka kammeljate arvukus Atlandi ookeanist Läänemerre juurde voolava soolase vee hulgast.2
Põhjameres sigib kammeljas aprillist augustini 10-40 m sügavuses.3 Koeb mitu miljonit marjatera (läbimõõduga 0,91—1,2 mm), rasvatilk kollane, mustaga pigmenteerunud; vastsed looruvad 7-9 päeva pärast 2,14-2,8 mm pikkustena. Planktiline vastsejärk 4-6 kuud, moone 20-30 mm pikkusena.4

Kasv ja kaal
Meie rannavetes elutsevad kammeljad on keskmiselt 30-35 cm pikkused ja kaaluvad 200-400 g. On aga püütud ka märksa suuremaid isendeid.
1937.a. kevadel teatasid Laulasmaa kalurid 3,5 kilose kammelja sattumisest võrkudesse; samal aastal sattus Hiiumaal, püünistesse kammeljas, kes kaalus 3,2 kilo. 3,2 kilone (50 cm) kammeljas tabati ka 21.06.1999 võrguga Vormsi vetest. 
Läänemere suurim kammeljas on tabatud Ahvenamaal ja see kaalus 5 kg.
Põhjameres on kammeljate keskmine pikkus ja kaal märksa suuremad.
Fishbase'i andmeil on kammelja suurim pikkus 100 cm (keskmine pikkus isastel 50 cm ja emastel 70 cm), suurim kaal 25 kg ja eluiga kuni 25 aastat.

Püük
"Kammeljasaagid on statistikas peidetud lestasaakide hulka. On olnud piirkondi ja aastaid, kus nende hulk on olnud peaaegu pooleks lestadega (1940, Soome laht, Virve küla), kuid ta on olnud ka harulduseks (näit. enne Esimest maailmasõda Saaremaa edelarandades). Tavaliselt esineb kammeljat kogu meie rannikul lestasaakide hulgas mõni protsent /---/. Lisaks lestapüüdmisel kasutatavatele püünistele on vanasti paiguti kevaditi pärast jääminekut suuri kammeljaid "raiutud" ahinguga, näit. Keila-Joa—Laulasmaa piirkonnas."2
Ka huvikalastajad saavad kammeljaid kaaskaladena lestapüügil. 
Kuivõrd Euroopas on kammeljas väga kõrgelt hinnatud toidukala (erinevalt Eestist), siis püütakse teda ka sihipäraselt nakkevõrkude ja õngejadadega.
Samuti viljeldakse kammeljat kalakasvatustes mitmetes maailma riikides: Bulgaaria, Prantsusmaa, Hispaania, Portugal, Rumeenia, Türgi, Tshiili, Norra ja Hiina.4  
 


Kammeljas toidukalana
Kammeljast meie rannarahvas eriti ei hooli, sageli peljatakse tema „vedelat“ liha ja võetakse pannile panemiseks parema meelega lesta. Siin mängib rolli eelkõige harjumus, sest esiteks on tegemist vähearvuka kalaga (kaaspüük lestade kogumassist alla 5%), teiseks on eestlased ajalooliselt rohkem ikka rasvasemast suutäiest lugu pidanud. Ka erineb kammelja maitse oluliselt lesta omast. 
Seevastu mujal maailmas hinnatakse kammelja liha väga kõrgelt just tänu tema vähesele rasvasisaldusele. Kammeljafileed peetakse delikatessiks ning sellel on kõrge turuhind.2

Kammelja lihas on rasvasid 1,7%, valke 16,7%, energeetiline toiteväärtus 82 kcal/100 g. 

Allikad:
Scophthalmus maximus FishBase's (detsember 2013)
1 N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984
2 L. Järv. Kammeljast. Ajakiri Kalastaja nr 29
3 Loomade elu, 4. kd Kalad. Tallinn, 1979
4 Turbot Wikipedias
 

Vaata lisaks:

Musta mere kammeljas (Scophthalmus maeoticus)
Sile kammeljas (Scophthalmus rhombus)
Kammeljad (Scophthalmus)
Kammellased (Scophthalmidae)
Kalale.ee KIK