kuldne meriahven (Sebastes marinus, Sebastes norvegicus)

Kuldne meriahven (Sebastes marinus, ka Sebastes norvegicus) kuulub meripuugiliste (Scorpaeniformes) seltsi, meriahvenate (Sebastes) perekonda. Sugukonna osas on taksonoomias lahknevusi: enamuses käsitlustest on perekond paigutatud meripuuklaste (Scorpaenidae) sugukonda, osades uuematest käsitlustest aga meriahvenlaste (Sebastidae) omaette sugukonda, mis varasemas süstemaatikas puudus. Lahknevus on ka liiginimes: varasemalt on ta Sebastes marinus, viimasel ajal aga Sebastes norvegicus. Ka eesti keeles on seda kalaliiki vahel nimetatud norra meriahvenaks.  
[Inglise k - golden redfish, ocean perch, norway haddock, red perch,  hemdurgan; saksa k – Goldbarsch; norra k – rødfisk, uer; islandi k – gullkarfi, karfi; rootsi k – rödfisk; soome k - punasimppu, kaubanduses ka puna-ahven; vene k - золотистый морской окунь; jaapani k - menuke]



Keha kõrge, silmad suured, põseservad ogalised, kuklaosa suhteliselt sile ja järsult langev, peal ja kehal lihaselisi jätkeid ei ole. Uimedel keskmised kiired pikimad, küljejoone soomustel torujad avad. Silmaalune ava ogadeta, 2 lõpuse ülemist eeskaaneoga ühesuurused ja suunduvad tahapoole, 3 alumist suunduvad allapoole, rinnaosal soomuskate. Oranzh või kollakaspunane, lõpusekaanel tume laik.
 
Pikkus kuni 1 m ja üle 15 kg, tavapikkus 35-45 cm ja tavakaal 0,7-3 kg. Võib elada enam kui 60 aasta vanuseks. Kuldse meriahvenaga peaaegu identne kalaliik Sebastes borealis (Ingl. k Shortraker rockfish) kes elab Vaikses ookeanis Kamtshatka poolsaare ja Alaska vahel, võib kasvada veelgi suuremaks ja vanemaks: 2007 aastal tabati seal 640 m sügavusest 110 cm pikkune ja 27 kg kaaluv isend, kelle vanuseks määrati 115 aastat.

Kuldne meriahven on pelaagiline parvekala, kes elab 100-1000 m sügavusel, noorjärgud rannale lähemal.
Ovovivipaarne, kopuleerub X-I (Islandi ja Gröönimaa ümbruses), kuid munarakud jäävad viljastamata ja "hoiustatakse" koos spermidega.Viljastumine II-V, 40 000-360 000 marjatera, vastsed sünnivad IV-VIII 5-7 mm pikkustena.

Põhja-Euroopa olulisi püügikalu. Ka Atlandi ookeani lääneosas, Põhja-Ameerika rannikul, lõunas harva kuni New Jersey'ni.
Eelmise sajandi alguses, kui ülekaalus oli püük õngejadadega, peeti meriahvenaid Atlandi ookeanis haruldasteks. Traalpüügi arenemine kummutas selle arvamuse. Islandi tähtsamaid püügikalu, keda 2009 a püüti 39 000 tonni.
Kulinaarsete omaduste poolest väga kõrgelt hinnatud kalaliik, keda seetõttu ohustab ka ülepüük.
100 g kuldse meriahvena liha annab 114 kcal energiat, rasvasus 5,2%, valgusisaldus 16,8%.

Nagu paljud teised meripuugiliste seltsi kuuluvad kalad, on ka kuldne meriahven osaliselt mürgine kala. Mürk on koondunud lõpusekaante ogadesse ja eesmise seljauime ogakiirtesse. Mürk ei ole eluohtlik, kuid võib tekitada kipitust, valu ja iiveldust. Vastumürk paikneb kala silmas. Kui ollakse ennast ogaga torganud, lõigatakse silma sarvkest katki ja pritsitakse silma sisuga torkehaava - abi on peaaegu silmapilkne.  

Eesti kalastajad on meriahvenaid püüdnud sihipäraselt Norra vetest. Püük toimub 90-350 m sügavuselt ja selleks kasutatakse spetsiaalseid ahvenarakendusi, mis põhimõtteliselt sarnanevad räimeõngele, kuid on suuremate konksude ja helenduvate pärlitega. Helenduvad pärlid või ka valguspulgad on rakenduse osadeks seepärast, et äratada sügavustes valitsevas pimeduses paremini meriahvenate tähelepanu. Asi on ka selles, et meriahvenate lemmikroaks on üks nõelsuuliste ülemseltsi kuuluv kalakene Maurolicus muelleri (ingl k Mueller's pearlside või Mueller's bristle-mouth fish; soome k lyhtysukasuu) kelle keha alaserval on rööpsete ridadena kulgevad helenduselundid.
Meriahvenaid võib püüda söödastamata rakendustega, kuid tulemuslikum on kasutada kalatükkidega (saida, heeringas, kilttursk) söödastatud konkse suuruses 4/0-9/0, mis 300-1000 grammise raskustina abil alla lastakse. Õngenööriks sobib 0,8-1,2 mm tamiil, jämedust on tarvis sellepärast, et tihti toimub püük veealuste kaljurahnude vahetus läheduses. Meriahvenad viibivad tihti just järsakute veeres, veealustel kallakutel. Kuna püük toimub suurest sügavusest, teeb asja märksa hõlpsamaks elektrilise rulli kasutamine. 

Lähedased liigid on nokk-meriahven ja väike meriahven.

Allikad:
http://en.wikipedia.org/wiki/Rose_fish
http://fi.wikipedia.org/wiki/Punasimppu
Loomade Elu, 7. kd Kalad, Tallinn 1979
Euroopa kalad, Tallinn 2006
Pohjolan kalastusopas, Otava 2009

Vaata lisaks:

Maurolicus muelleri (lõheheeringas)
nokk-meriahven (Sebastes mentella)
väike meriahven (Sebastes viviparus)
meriahvenad (Sebastes)
Kalale.ee KIK