Tölp (pärimus; allikavaldjas)

Allikavaldjas Saula Siniallikate juures (Harjumaa, Kose vald, Saula külast põhjasuunas Pirita jõeoru vasemal jalamil). Üks vähestest allikavaimudest, kellest on talletatud niisugust pärimust, milles allikavaim esineb inimkujul ja personifitseerituna. Allikad olid tuntud raviallikatena, kuid enne vee võtmist tuli neisse ohverdada raha või midagi muud. Et keegi allikavarandust või ka vett ilma ohverdamiseta minema ei viiks, oli valvamas Tölp. On ka kõneldud, et kui keegi viib allikast vett ilma annita minema, tuleb Tölp talle koju järgi.

Siniallikas pidi see näkide ülemvalitseja elukoht olema. Teda on seal palju rahvast näinud, kes sealt käisid pudeliga vett toomas, kelle silmad haiged olid. Kui pudel vett täis pandi, siis pidid sinna allikasse raha ehk mõnda muud metalli viskama. Rahvas nimetas teda Siniallikatölp, selleparast et temal olnud kepp käes ja sinine tölpkuub seljas.“ (ERM, KV 24, 85)

Üks lugu pajatab naisest, kes käis allikate juures vaarikaid korjamas: „Oli oma korvid täis näppind, hakkab tulema. Ei saa, ikka sealsamas tagasi, kus ta minema hakkas. Korraga saabki vist välja, aga vaata, temal seisab ees üks suur pikk vanamees, suur habe ees ja suur pikk pussnuga käes: Kui sa siit mööda lähed, ma su tapan. Nõnda hulkus ta kolm ööd ja päeva. Nii kui välja hakand minema, nii vanamees pussiga vastus. Siis tulnud tal meelde, mis ta onu talle oli rääkinud, kui ta sealsamas oli niisamuti hädas olnud. Siis ta oli kõik omad riided pahempidi keeranud, nii särgi kui pasled ja sukad. Siis oli uuesti selga pannud ja tagurpidi Issameie oakve 3 korda ära lugenud. Siis oli välja pääsenud.“ (ERA II 57, 229 (3))

Me läksime ükskord mustikale, ühekorraga saime sinna allika juure, see oli ilus sinine allikas, üks poiss ribus [ribu = räbal] riides tagus mööda puid kolks – kolks. Me pistsime jooksma, et see on Sinialliku Tölp. Läksime koju, rääkisime teistele, teised irmutasid takka, et muidugi Tölp. Ribus riides oli, vahtis ylespoole. Nüid on allikas ikka ühtemoodi, ei ole seal tölpi kedagi, ega viida raha enam.“ (ERA II 77, 70 (13))

Kose Uuemõisa Siniallikale viidi vanu rahasid. Siniallika töl´p pidi elama allikas ja ümbruskonnas. Talle viidi andeid, siis saadi allikast silmarohtu. Töl´p pidi olema sinise kuuega, kübar käes ja kepp peos.“ (ERA II 20, 218/9 (1))

1939. a on kirja pandud pärimus allikavaldjast, keda aga Tölbiks ei nimetata: „Paljud inimesed käinud seda imelist vett viimas, et saaks terveks. Selle eest visanud inimesed talle kulda ja hõbedat. Selle kulla ja hõbeda kogunud haldjas kokku ja valmistanud suure kirstu. Nüüd tõuseb ta ükskord aastas, neljapäeva öösel nähtavale kell 12. Kui keegi sinna valvama on tulnud, langeb kirst mürinal tagasi. Nii kordub see tänapäev. /---/“ (ERA II 149, 30/1)

Allikad: Kristel Vilbaste. Eesti Allikad. Tallinn, 2013// wikipedia.org/wiki/Saula_Siniallikad // maavald.ee/hiis/hiied/kose-kihelkond/399-sinialliku

Juuli, 2023

Vaata lisaks:

Kirikhärra jõge õnnistamas (pärimus; Loorits)
Näkk (eesti)