Näkk (eesti)

Näkk, pahatahtlik veevaim eesti rahvausundis, kelles on eesti veehaldjate, germaani näkkide ja slaavi russalkade jooni. Eesti folkloori põhjal on näki koondkuju esitanud M. J. Eisen raamatus „Eesti mütoloogia“ (1919).

Näkk elab meres, järvedes, jõgedes, tiikides, kaevudes, hea meelega viibib neelukohtades. Pehmeid, kõikuvaid kohti on mererannas nimetatud näkiaukudeks. Kui talvel veekogus vesi alaneb ja kivi kohale tekib kõrgem jäämühk öeldakse, et näkk tõstab pea püsti.

Näki tekkimisele on 3 seletust: 1) kui Miikael lendava maoga sõdinud, sadanud 40 päeva taevast kurje vaimusid maha ja vette sattunud vaimudest tekkinud näkid; 2) Vanataadil olnud muiste poiss ja tüdruk teenimas, eksinud aga kuidagi peremehe käsu vastu ja karistuseks pannud Vanataat poisi tuuleks ja tüdruku näkiks; 3) esimene näkk tekkis vallaslapse saanud tüdrukust, kes tappis oma lapse ja uputas iseenda – jaaniõhtul tõuseb näkk veest välja lapse hauda otsima. Sellepärast teatakse nii palju näki ilmumisest jaaniööl kõnelda. Et tüdrukust sai näkk „peigmehe“ pettuse pärast, kannab näkk kõigi inimeste vastu viha ja püüab neid uputada.

Näki poolt uputud inimestest saavad näkid, samuti use ennast uputanud või lihtsalt uppunud inimerstest. Pärast uppumist käivad nad mõne korra veest väljas ning kui keegi ei juhtu neid väljaskäimise ajal nägema, jäävad nad jäädavalt näkkideks.

Inimestele ilmutab ennast näkk meeste- või naisterahva, aga ka lapse kujul. Näkk tuntakse ära kalahammaste järgi. Teisal teatakse näki hambad olevat mustad, sellest ka kõnekäänd mustad nagu näki hambad. Kalasaba on eesti mütoloogias näkil haruharva.

Sagedasemad on naissoost näkid; näkineiu või näkineitsi, kes meelitab mehi ligi oma iluga. Vahel on ta valgeis riideis, vahel toredais ehteis, vahel alasti. Alasti näkk istub enamasti kivil, peseb ennast või kammib juukseid. Juuksed on kullakarvalised või helekollased, harvemini rohelised või punased. Nii meesnäkk kui ka näkineiu laulavad ja mängivad kannelt imeilusasti. Kuulajat nõiutab laul või kandlemäng nii, et ta ligemale minnes mõistuse kaotab või sügavasse vette upub.

Näkk sõidab tihti proua, harvemini preili näol jõe ääres maanteed mööda tõllas ja kutsub lapsi enesega kaasa sõitma, et neid siis tõllaga ühes vette viia. Noormehi ahvatleb näkineiu nii, et hüüab uppujana appi. Näkk võib muuta end ka loomaks või muuta inimese nägemist nii, et see teda loomaks peab. Hea meelega moondub näkk hobuseks, säluks või varsaks ja meelitab lapsi selga istuma. Hobune venib seda pikemaks, mida rohkem lapsi talle selga istub. Rahvajuttudes enamasti ei õnnestu näkil lapsi uputada, sest juhtumisi nimetab keegi neist näki nime, mispeale näkk kaob ja lapsed kukuvad maha. Näki nime nimetamine päästabki alati näki küüsist, kui näkk pole veel oma küüsi inimese külge löönud.Näkk võib ilmutada ennast ka hobuserauana, sarvesaiana, leivatükina, samuti kaldal või kivil lasuva kõntsa või mudana. Näkk võib moonduda ka salakariks, mille otsa lootsik sõidab ja ümber läheb.

Ujujad jätsid vette minnes sukad jalga, vahel pandi jalga ka 2-3 paari sukki, sest näkk haarab tavalisesti kinni ujuja jalast – nii jääb talle aga kätte vaid sukk ja ujuja pääseb minema.

Kalamehed ja randlased katsusid näkki eemal hoida ohvriandidega. Kui näkk kippus kellelegi paadis kallale, tuli talle kiiresti mõni asi kätte visata. Vahel olevat jäänud paat vee peale kinni ega pääsenud paigast enne, kui mõni asi merre visati. Näkile ohverdati ka maismaal, hiies, kuid mitte midagi hinnalist, vaid ainult kivi, sellele enne peale sülitades ja üteldes: „Näkile kakku“.

Näkki peeti nende haiguste (vistrike, punetuse) tekitajaks, mis ilmnesid pärast ujumas käimist. Äkilist valu nimetati mõnes kohas „näki teoks“.

Allikas: M. J. Eisen. Eesti mütoloogia. 1919

November, 1919

Vaata lisaks:

Russalka
Merineitsi
Veehaldjas (eesti)
Näkk
Müütilised veeolendid
Kalale.ee KIK