Otsingu tulemused:

muuda otsingut | sulge otsinguaken

Sääsevastne (surusääse vastne, motõll, matõll, mõll)

Sääsevastne (ingl k blood worm; soome k surviainen; vene k motõl), ka surusääse vastne, motõll, matõll, mõll

Surusääsklaste (Chironomus) vastsed on väikesed, veinpunased, õrnad lülilised ussikesed pisikese musta peaga. Nad elutsevad veekogude põhjamudas ja neid söövad meelsasti kõik lepis- ja mitmed röövkalad. Surusääsklase valmik ise on pikkade jalgadega ja inimesele kahjutu, st, ei hammusta, sest valmikud ei toitu mitte kunagi.

Vaikse ilmaga parvlevad surusääsed õhtuti veekogude lähistel, seejuures tekkivat meloodilist undamist võib mõnikord kuulda üsna kaugele. Nendes parvedes leiavad putukad endale partneri.

Varsti pärast paaritumist munevad emased surusääsed vette. Vastsed elavad põhja kaevunult, nad võivad endale mõnikord ka midagi kojataolist ehitada. Toiduks on neile enamasti põhjamudas elavad pisiorganismid. Vastsed kasutavad hingamiseks vees lahustunud hapnikku. Punase värvi annab neile imetajate ja lindude veres leiduva hemoglobiini sarnane aine. Vastsed viibivad põhjamudas kuni 2 aastat, nende sääskedeks moondumine toimub maikuu lõpul, vastu suve.

Nukkumine toimub vees, koorunud valmik kerkib pinnale ja lendab minema.

Harilik surusääsk (Chironomus plumosus)

Kalamehed ja akvaristid eristavad väikest ja suurt motõlli. Tegemist on erinevate liikidega: pisikesed vastsed kannavad teadusnimetusi Einfeldia, Procladius jm.

Väikesed vastsed on kuni 10-12 mm pikkused ja neid kasutatakse peamiselt peibutussöötade lisandina, suured vastsed võivad olla kuni 20-30 mm pikad ning on kasutusel õngesöödana. Müüakse sääsevastseid kalastus- ja zookauplustes, ent vastseid on võimalik ka ise mudast välja pesta.

Kasutamine

Harrastuskalastajad kasutavad sääsevastseid peamiselt jääalusel kalapüügil kirptirgu söödastamisel, kuid see on ka suurepärane suvine sööt. Võistlusõngitsejatele on sääsevastne kärbsetõugu kõrval aga peaaegu asendamatu, leides laialdast kasutamist nii õngesöödana kui ka peibutussööda koostisosana. Maades, kus võistlusõngitsemine on tehniliselt peensusteni välja arendatud (näiteks Prantsusmaa, Saksamaa jm.), kasutatakse sääsetõuku kalade peibutamisel väga laialdaselt ja erinevates kombinatsioonides, sageli moodustab ta vette visatavast söödast ligi poole.

Konksu söödastamiseks sääsevastsega on mitu moodust. Kõige tavalisem on nende konksu otsa panemine peast, kusjuures konksu teravik torgatakse läbi esimesest lülist pea suunas – nii ei jookse tõuk tühjaks. Selliselt kinnitatakse konksu külge 2-5 sääsetõuku, mida vees mängitades tekib mulje elava liikumisega puntrast. Võib kasutada ka kinnitamist nii peast kui sabast, nö rõngana – sel juhul viiakse konksuteravik alguses risti läbi viimase ning seejärel läbi esimese lüli, jällegi suunaga pea poole. Kuna sääsetõuk on õrn, ei tohi nendega konksu söödastada nagu vihmaussidega, muutes nad vägivaldselt selgroogseteks, so ajada neid konksu otsa peast sabani – nii jookseb väärtuslik õngesööt ühe hetkega tühjaks veel enne kui vette kalu ahvatlema jõuab.

Reegliks on, et parema võtu korral võib konksul olla ka rohkem vastseid, kehva võtu korral on aga ühest küllalt. Eriti kehva võtu korral näpistatakse sel ühelgi saba lühemaks või pannakse ta konksule rõngana.

Pisikese sääsevastse peenele konksule torkamine on täpsust ja head silmanägemist nõudev toiming: sääsevastne pannakse sõrmele ja konksu teravik torgatakse sellest läbi. Vanem kalamees peab seejuures tavaliselt ka prille kasutama.

Konksu teraviku peitmine ei ole sääsetõuguga püüdmise juures vajalik, kuid kasutada tuleb väikeseid, peenikesi, keemiliselt terituvad õngekonkse – sellistega väldime tõukude kiiret tühjaksjooksmist.

Võrreldes kärbsetõuguga ongi sääsevastsel üks oluline puudus – õrnus. Oma õrnuse tõttu ei ole sääsetõuk sobilik sööt tonkapüügil.

Siiski pole ka sääsetõuk see surmkindel õngesööt — motõll ei pruugi "töötada" veekogudel, kus on vähe muda ja sääsevastne kaladele toiduna võõras. Esineb ka päevi, mil kala võtt on väga loid ja ta justkui ei viitsi pisikese sääsevastse pärast suud üldse lahti teha, vaid eelistab sellele suuremat sõnniku- või mullaussi.

Säilitamine

Sääsevastseid on võimalik säilitada mitut moodi. Oluline on meeles pidada, et suvel tuleb neid kaitsta liigse kuumuse ja talvel külmumise eest.

Vastseid võib hoida niiske riidelapi või soosambla vahel või niiskesse ajalehe-paberisse pakituna (kaks viimast sobivad ka pikaajalisemaks säilitamiseks), aga ka segatuna kasutatud teelehtedega, jahedamas kohas. Säilitamise juures tuleb aeg-ajalt kontrollida, et vastseid ümbritsev materjal ikka niiske oleks ning poleks riknemise märke. Riknemist tuleb ette siis, kui õhk sääsetõukudele ligi ei pääse.

Vastseid saab pikemalt säilitada ka avaramas klaaspurgis vee sees ja külmkapis, kuid vastsete kiht purgi põhjal ei tohiks olla paksem kui 10 mm ning vett tuleks iga paari päeva tagant vahetada. Seejuures tuleks uut vett purki valada läbi sõela, et vesi paremini rikastuks hapnikuga.

Vastseid võib hoida kapronsuka sees vesikempsu loputuskastis, kuid sukas peaks neile jääma piisavalt ujumisruumi.

Hankimine

Sääsevastseid saab osta kalastus- või zookauplusest, kuid kusagil kaugel ja kaua kalal olles võib meil olla tarvis neid otse veekogust hankida.

Vastse elupaik on põhjamudas, täpsemalt selle pealmises kihis. Sõelumisel läbi osaliselt vees asuva peenesilmalise võrgu nõrgub muda vette, sääsevastsed jäävad aga sõelale. Seejärel tõstetakse sõel umbes minutiks-paariks veest välja ning uuesti vette vajutamisel tõusevad kõlbulikud, tahenenud vastsed pinnale, kust neid kogutakse. Tulemusi annab ka vedela põhjamudaga täidetud ämbri soojendamine lõkke kohal. Sääsetõugud ronivad mudast pinnale, kust neid on võimalik korjata.

Võib ka võtta tüki jämedama silmaga marlit, panna sellesse väikseid kala- või lihatükke ja üks kivi ning lasta marlikott nööri otsas ööpäevaks veekogu põhjale. Välja tõstes peaks kotis olema ka paras ports sääsevastseid. Suuremaid vastseid saab pisikestest eraldada selliselt, et vastsed pannakse väikeste aukudega sõela, sõel aga osaliselt vette: väikesed vastsed ronivad seepeale läbi aukude sõelast välja.

Kehvast olukorrast võib meid välja päästa ka see, kui meil on kaasas kunst-sääsevastseid

Vt Kunst-sääsevastne, Vaata artiklit: 1802

Allikad:

http://et.wikipedia.org/wiki/Surusääsklased

V.Korþets, Õngitsemine. Tln., 2003