Paunküla veehoidla

Harjumaal, Kõue vallas Kiruvere küla lähedal asuv tehisjärv. Mitteavalik veekogu

Veepeegel 415,8 ha, saarte pindala 31,3 ha, pindala koos saartega 447,1 ha, keskmine sügavus 3,4 m, suurim sügavus 8,7 m, kaldajoone pikkus 25541 m, maht 10 100 000 m3. Veevahetus 6 korda aastas

Valgala: 90,1 km2

Keskpunkti koordinaadid:

Vesi keskmise karedusega, suurtaimerikas

Kuulub Tallinna linna pinnaveesüsteemi joogiveehaardesse koos Jägala–Paunküla veejuhtme ja Kiruvere järvega

Registrikood: VEE2031910

Järve läbib Pirita jõgi. Järve suubuvad Palgissaare oja, Paunküla oja ja Sae-Paunküla kanal.

 Foto: Aialiisu

Paunküla veehoidla loodi 1960. a. kevadel Pirita jõe paisutamise teel. Tekkis ligikaudu 350 ha suurune järv, mis haaras endasse kolm endist järve - Tudre, Väikese ja Suure Seapilli. 1975/76. a. suurendati veehoidla mahtu veelgi. Pirita jõe säng koos järvedega moodustab ligikaudu kahekümneniku osa veehoidla pindalast.

Veehoidla on loode-kagu suunas piklik veekogu, mille Teelahkme vallseljak jaotab pikisuunas kaheks osaks. Üks kõige liigestatuma kaldajoonega ja kõige saarterikkam (saari ja saarekesi üle 30) siseveekogu Eestis. Veekogu on kõige sügavam kirdekalda lähedalt, kus asuvad (läänest lugedes) endised Tudre, Väike Seapilli ja Suur Seapilli järv. Neist oli kõige sügavam Väike Seapilli järv, mille sügavuseks 1943. a. loeti 4,8 m, Suures Seapilli järves 4,2 m, Tudre järve sügavuseks saadi 1956. a. 3 m. Arvestades, et veehoidla rajamisega tõusis järvede veetase maksimaalselt 3 m, oleks veehoidla suurim sügavus Väikese Seapilli järve kohal 7,8 m. Seda sügavust aga ei ole õnnestunud leida. 1966. a. saadi suurimaks sügavuseks 6,5 m (sellest vett 5,8 m) endise Suure Seapilli järve kohal. Nüüd, pärast veehoidla mahu suurendamist, on sügavus suurenenud paari meetri võrra, samuti on suurenenud veehoidla pindala. Veekogu valdavaks sügavuseks loeti enne 1975. a. 1-2 m, jõesängi kohal 3 m, järvede kohal 5-6 m.

Veehoidla kaldad on paiguti, eriti loodes, järsud, kaetud metsaga, paiguti laugemad, niitude ja karjamaadega. Veekogu järsule põhjakaldale on ehitatud arvukalt suvilaid, puhke- ja kalaspordibaase. Veehoidla kaldad on põhja ja lääne pool enamasti kõvad, liivased, mujal leidub enam madalat, soostunud perve. Põhja katab kõdunenud rohukamarast, metsakõdust ja madalsooturbast moodustunud põhjasete, endiste järvede kohal tumehall jütja.

Läbivool on võrdlemisi nõrk, eriti põhjapoolses osas, kus on täiesti tavaline järveline re¼iim. Peamise sissevooluna suubub Ardu poolt Pirita jõgi, lisaks veel paari väiksema oja ja kraavide kaudu. Veehoidla vesi on tumeda värvusega ja vähese läbipaistvusega. Sealjuures on läbipaistvus ja värvus veehoidla eri osades erisugused. Vesi on endiste järvede kohal tugevasti kihistunud. 

Nagu näitavad T. ja V. Timmi andmed, ilmusid esimesed veetaimed veehoidlasse juba 1961. a. Veehoidla sügisene tühjendamine ei lase püsival taimestikul välja kujuneda. Veehoidla madalate osade täielikku kinnikasvamist takistab vee vähene läbipaistvus. Fütoplanktonit on veehoidlas keskmiselt, zooplanktonit võrdlemisi vähe; esineb ka mõni haruldane liik. Põhjaloomastikku on veehoidlas keskmiselt. T. ja V. Timm on leidnud veehoidlast isegi rändkarbi, esineb haruldast väheharjasussi Stylodrilus heringianus jm.

Veehoidla kalastik on üsna liigirikas, kuid mitte eriti rohke. Domineerivaks kalaks on haug (saadud kuni 11 kg raskusi isendeid), leidub särge, ahvenat, kiiska, roosärge, nurgu, latikat, angerjat, kokre, linaskit, lutsu, ojasilmu, teibi jm. Korduvalt on sisse lastud hõbekokre.

Veehoidlal, eriti taimestikurikkas kaguosas, on üsna rohkesti veelinde: arvukad on partlased, kalakajas, mustviires; esineb haigur ja must-toonekurg. /Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977/