Kalapeedia Otsing Kaastöö

Harilik maipõrnikas (Melolontha hippocastani) on laialt levinud mardikas, 22-26 mm pikkune, heledate punakspruunide kattetiibade, musta pea ja pruuni eesseljaga. 

Hea õngesööt, kui püütakse vee ülakihist turba või säinast ning enamasti võtavad põrnikat suuremad kalad. 

Kõige lihtsam on põrnikaid korjata varahommikul raputades neid maha noorte puude, eriti kaskede otsast, kusjuures puu alla laotatakse palakas. Päevasel ajal püütakse neid liblikavõrguga lennult. Karpi või purki, milles maipõrnikaid hoitakse, pannakse neile toiduks ka puulehti. 

Õngitsemisel on vaja suuremat konksu, mille teravik juhitakse põrnika keresse rinnaku tagant.

Maipõrnika vastne ehk konutõuk (vene k. vahel ka hru¹št¹) on valge tõuk, kes elab mullas 4-5 aastat. Esimesel suvel on tõuk 5-10 mm pikkune, neljandal või viiendal suvel juba 45-60 mm pikkune. Konutõugul on omapärane C-kujuliselt kõverdunud keha ja 3 paari rindmikjalgu. 

Tõugu värvus on määrdunudvalge, laienenud ja kottjas tagakeha läbipaistva soolestiku tõttu sinakashall, pea aga läikiv ja kollakaspruun. Teda leidub lehekõdus, takja- ja nõgesepuhmastes, rammusas mullas, kasvuhoonetes.

Esimesel aastal toitub konutõuk peamiselt kõdust, hiljem taimede narmasjuurtest. Aiapidajate jaoks on ta kahjur, kuna 3-4 aastased tõugud võivad taimede, nt maasikate juured täielikult ära süüa, kalameeste jaoks on ta aga hinnatud õngesööt.

Konutõuke säilitatakse karbis koos kaevamispaigast võetud mullaga või saepuru sees, toidetakse kohupiimaga, mis muudab vastsed sitkemaks ja valgemaks. Enne konksule panemist pigistatakse tõugust välja temas leiduv tume ollus. Konksule pannakse pea poolt, teravik tuuakse sabast või saba juurest välja. Püütakse ujukõnge või tonkaga turba, säinast, latikat, vimba, karpkala ja suurt särge. Paremini "töötab" varakevadel ja sügisel. 

Allikas:

V.Kor¾ets, Õngitsemine+, käsikiri