Landilugu: dr Heintz

Landilugu: Dr Heintz,  Doktor Heintz või lihtsalt Heintz

Euroopa legendaarsemaid lante, mida Eesti noorema põlve kalastajad siiski enamasti ei tunne. 

Landi loojaks on Münchenis elanud arst Karl Heintz (1850-1925), kes enamuse oma jõust ja ajast pühendas hoopiski huvikalastusele. 
Heintz töötas välja kergete forelli- ja haugiritvade kontseptsiooni, ent ka raske lõheridva, konstrueeris mitmeid lante, täiustas Hardy Krokodill-Spinningu süsteemi, sidus esimese haugistreameri jne. 

Kalastama hakkas K.H. Müncheni lähedal asuval Starnbergeri järvel, kus sai seda oma nooruspäevil teha koos tollase tuntud kalastuskirjaniku Wilhelm Bischoffiga. Viimase mõjul sai Karlist esimesi nüüdisaegseid huvikalastajaid: ta võttis loomulikena kalastusreise välismaale, igaaastaseid kalastuspuhkusi Taunuse järvedel, kuni 70 km matku ümbruskonna jõgedele. Oma elu jooksul püüdis K. H. enam kui 800 doonau taimenit. Kahtlemata kannatas selle all tema arstitöö, kuid ajapikku omandas Heintz rahvusvahelise tuntuse just kalastamise edendajana. Ta oli ka Müncheni kalastusseltsi,,Die Gespließten“ esimees; seltsi kuulus rohkelt prominentseid kalastajaid. Rahvusvahelistes järelehüüetes pärast Heintzi surma võrreldi tema osatähtsust huvikalastuse arengule Isaac Waltoni omaga.

1903 avaldas Karl Heintz teedrajava raamatu „Huvikalastus magevetel“ (,,Der Angelsport im Süßwasser“), 1906 aga leiutas landi, mida hakati kutsuma tema nime järgi. Landi algidee pärineb Norrast, kus K.H. sel aastal jõe peal aerupaadist järgivedamisega lõhet püüdis ning imestas „töötavate“ lantide lihtsuse üle. Kalastusretkelt tagasi tulnud, lasi ta kalavarustuse tootjal Jakob Wielandil enesele valmistada kahe kolmikuga kalakujulise landi, mis tehti õhukesest vaskplekist ja hõbetati. Proovipüük toimus 01. oktoobril 1907 ning kohe õnnestus tabada 2 doonau taimenit (Hucho hucho). Sündinud oli „Heintzi hõbelandi“ prototüüp, mida enne masstootmist küll veel mõnevõrra täiustati.
Lõpuks luges just Jakob Wieland ennast heintzi autentsuse tõeliseks kaitsjaks. Ta turustas üksnes nikeldatud lante, mis vees ei tuhmunud, kuigi Heintz ise eelistas galvaaniliselt hõbetatud lante, mida tuli polituuriga läikima lüüa ning katsetas ka lantide võõpamist emailvärvidega.  

Landi kuulsus levis kulutulena. Seda hakati võltsima ja jäljendama. Oma osa landi levikul oli dr. Heintzi suurepärasel reputatsioonil, kuid ilmselgelt oli tegu ka väga hästi haugi ja doonau taimenit ahvatleva landiga, millele mõni ülistaja kuulutas kirjasõnaski lausa igavikulist au. Tõepoolest, doktor heintz püüab haugi hästi ka nüüd, enam kui 100 aastat pärast loomist, kuid nüüdki pole ta mingi isepüüdja, vaid vajab arusaamist sellest, mis temas on see ahvatlev „ollus“.

Doktor Heintz on oma loomu poolest häbematu ja lodev võnklant. Mida see tähendab? Kõige ahvatlevamalt mängib Heintz hästi aeglasel vedamisel – 2-3 küljevahetust ümber pikitelje ühes suunas, väike paus ja siis 2-3 küljevahetust vastupidises suunas. Lant ei paiska vette rohkeid ja tihedaid võnkeid, ei kujuta endast röövkala eest pagejat, vaid laiska ning häbematut tiira-taarutajat. Laisk loivamine pole landi puuduseks, vaid trumbiks. Kui hakata lanti kiiremini vedama, siis küljevahetus lakkab ning asendub vaid landikeha kõikumisega, eesmine kolmik aga liigub mõnevõrra landi „kõhul“. Mõlemad mängud on ahvatlevad, kuid ahvatlevaimaks võib osutuda hoopis kolmas mäng: kui vedamisse teha paus, siis tuigerdab lant kerges tagurpidiliikumises allapoole ning just see võib sundida röövkala ründele. 

Parim on dr Heintz kalastamiseks seisuvees, kuid paksema ja raskema landikeha korral saab teda kasutada ka püügiks vooluvees. Väga tugevasse voolu lant ei sobi, kuna põhivoog lükkab landi eemale või tõstab pinnale. Aeglase vooluga vees antakse raskema landiversiooni puhul vahel sellele põhja kohal tuhniv-koperdav mäng, millega püütakse säga. Mõlemad landivariandid sobivad väga hästi ka veokalastuseks. 

Ãœleüldiselt pruugitakse eesmist kolmikut vaid suurte võnklantide puhul, mida kasutatakse veopüügil, kuna pikemate heidete puhul kipub see kolmikud kergesti nööri külge takerduma. Dr Heintzi puhul on asi lahendatud nii, et eesmist kolmikut ei kinnitata vedrurõnga abil landi ninamikku, vaid spetsiaalse kinnitusega ninamikust mõnevõrra tahapoole – nii haaravad kolmikukonksud harvemini kinni õngenöörist ja nii pärsib kolmik vedamisel ka vähem landi võnkliiklumist. Siiski tasub heitepüügi korral kasutada landi pidurdamist vahetult enne landilennu lõppu. Oma kuju ja ehituse tõttu ei ole Heintz just parim aviaator – õhemast plekist mudelit vastu tuult eriti ei lennuta – eks seegi ole põhjuseks, miks lanti nüüd nii vähe kasutatakse. Nagu võnklantide puhul ikka, on ka Heintzi puhul kõige olulisemaks teguriks landi koolutus. Koostöös landi profiili ja kolmikute mõjuga peab koolutus andma landile just niisuguse lodevalt albi mängu, mis meeldiks nii meile kui ka kaladele.Â