Otsingu tulemused:

1. Õisu järv
2. Ülemiste järv
3. Aardla järv (Ardla järv)
4. Aasovi meri
5. Abakala (Ballerus ballerus)
6. Agali järv (Akkali järv, Akali järv, Mäksa järv)
7. Aheru järv / Kandsi järv (Kansi järv, Kantsi järv, Suurjärv, Ahero järv, Aherjärv, Illu järv)
8. Ahja jõgi (Tilleoja, Tille jõgi, Taevaskoja jõgi, Aarna jõgi)
9. Aidu järv (Loodi Suurjärv)
10. Ainja järv (Ainejärv, Aine paisjärv, Ainja paisjärv)
11. Alajärv (Väimela Alajärv, Väike Väimela järv, Ala-Väimela järv, Väimela Väikejärv)
12. Alfredi luislatikas (Osteobrama alfredianus)
13. Amblatikad (Toxabramis)
14. Ameerikalatikas (Notemigonus crysoleucas)
15. Andresjärv (Mustjärv)
16. Anne kanal
17. Araali meri
18. Arojärv (Rasina Arujärv)
19. Asema järv (Suur Asema järv, 2. Asema järv, Suur Külaaseme järv, Sügavjärv, Alamärdi järv)
20. Auksi järv
21. Bakeri luislatikas (Osteobrama bakeri)
22. Belaja (Kama)
23. Belangeri luislatikas (Osteobrama belangeri)
24. Bhima luislatikas (Osteobrama bhimensis)
25. Caesari salat
26. Charente jõgi
27. Cunma luislatikas (Osteobrama cunma)
28. Edejärv (Andsu Edejärv, Jaanijärv)
29. Eesti kalade süstemaatiline nimestik
30. Elistvere järv (Kuru järv)
31. Elujärv (Paliküla järv, Paluküla järv)
32. Emajõgi (Suur-Emajõgi)
33. Ermistu järv (Tõstamaa järv, Ärmistu järv, Mõisajärv, Härmesi järv, Hermesjärv)
34. Fea luislatikas (Osteobrama feae)
35. Filee
36. Fileerimine
37. Geosmiin
38. Gurda-luislatikas (Osteobrama cotio)
39. Hõbejas amblatikas (Toxabramis argentifer)
40. Haberman, Henn
41. Hallutsinogeensed kalad
42. Hanoi amblatikas (Toxabramis hotayensis)
43. Harilik hiinalatikas (Sinibrama affinis)
44. Harku järv (Haabersti järv, Loodjärv, Argo järv)
45. Haug pärimuses
46. Heik (Hake) kalanimedes
47. Hernes õngesöödana
48. Hiinalatikad (Sinibrama)
49. Hindaste järv (Hinduste järv, Indaste järv)
50. Hino järv (Pugula järv, Henno-Pugula järv, Pugola järv, Suur-Pugola järv, Henno järv, Valgejärv)
51. Hoffmanni amblatikas (Toxabramis hoffmanni)
52. Holstre järv (Ollikoja järv, Õllekoja järv, Koolijärv)
53. Houdemeri amblatikas (Toxabramis houdemeri)
54. Idalatikad (Megalobrama)
55. Immaku järv (Immakjärv)
56. Inni järv (Hinni järv, Kahru järv, Kahvi järv, Kahri järv, Maari järv, Naari järv)
57. Jaala järv (Jala järv) [Kurtna järvestik]
58. Jaanuse järv (Pikkjärv)
59. Juusa järv (Kuningajärv)
60. Jõemõisa-Kaiu järvestik
61. Jõemõrd
62. Jõksi järv
63. Jõnni järv (Väike Külaaseme järv)
64. Järvepää järv (Järvepera järv, Kahkva järv)
65. Küüt-hiinalatikas (Sinibrama taeniatus)
66. Kaarnajärv (Kaarna järv)
67. Kahrila järv
68. Kaiavere järv
69. Kaiu järv
70. Kalakaitse ajalugu (Eesti)
71. Kalakasvatus
72. Kalaliha koostis
73. Kalijärv (Lasva Kalijärv, Võru Kalijärv)
74. Kalurite uskumused
75. Karijärv
76. Kariste järv (Vana-Kariste järv, Suur-Kariste järv, Väike-Kariste järv)
77. Karksi järv (Nuia järv, Karksi paisjärv, Karksi-Nuia paisjärv)
78. Karula järv (Uue-Võidu järv)
79. Karula Pikkjärv (Pikkjärv, Pikkeri järv)
80. Kasari jõgi (Teenuse jõgi, Tiinuse jõgi, Sipa jõgi)
81. Kaussjärv (Rõuge Mõisajärv)
82. Kavadi (Kavati) järv
83. Keeri järv (Keri järv, Härjanurme järv, Võsivere järv, Keeri-Ulila järv, Ulila järv)
84. Kehklase järv (Kehklase paisjärv)
85. Kirjakjärv (Kirjakujärv, Suur Kirjakjärv) [Kurtna järvestik]
86. Kiruvere järv
87. Konsu järv (Konsa järv, Kontsu järv, Kontso järv, Suur Konsu järv, Suur Kongojärv) [Kurtna järvestik]
88. Kooraste Kõverjärv (Kõvvõrjärv)
89. Kooreüraski vastne (koorejäraja)
90. Koosa järv
91. Korijärv/Koosa järv (Korvi järv, Korri järv, Koori järv)
92. Krishna luislatikas (Osteobrama peninsularis)
93. Kubija järv (Kubja järv)
94. Kuningvere järv
95. Kuremaa järv (Kurema järv)
96. Kurgjärv
97. Kuritse järv (Palsi järv, Pelsi järv)
98. Kurnakese järv (Kurnakse järv)
99. Kurtna Suurjärv (Kurtna järv)
100. Kõlli järv (Peitlemäe järv, Põiklema järv)
101. Kõrbjärv (Tilsi Kõrbjärv)
102. Kõvera järv (Kõverjärv, Orava Kõverjärv)
103. Kärbsetõuk (kärbsevastne, vagel, oparõ¹)
104. Kärnjärv (Pindi Kärnjärv, Võru Kärnjärv)
105. Käsmu järv
106. Kääriku järv (Käärike järv, Põlme järv)
107. Külajärv (Vellavere Külajärv, Vellavere järv, Tootsijärv, Mõõkjärv)
108. Lahepera järv (Lahe järv)
109. Lambahanna järv (Lambasaba järv, Truuta järv) [Kooraste järvestik]
110. Landilugu: Ugly Duckling
111. Latikad (Abramis)
112. Latikas (Abramis brama)
113. Latikas pärimuses
114. Latikas. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid. (Raamat)
115. Leegu järv (Leego järv, Pühajärv)
116. Leevaku paisjärv
117. Leivakoorik
118. Leivast õngesöödad
119. Liinu järv (Liinujärv, Liinajärv) [Kooraste järvestik]
120. Linnuroni (Ligula intestinalis)
121. Loomade liha
122. Luislatikad (Osteobrama)
123. Lõõdla järv (Leedla järv, Leedva järv, Lõõdva järv)
124. Lääniste Ahijärv (Ahijärv)
125. Ma amblatikas (Toxabramis maensis)
126. Maiori järv (Majori järv, Tsiirjärv)
127. Mais
128. Mandžuuria idalatikas (Megalobrama mantschuricus)
129. Melrose'i hiinalatikas (Sinibrama melrosei)
130. Mikilä järv (Mähkli järv, Mikila järv, Mikile järv, Mikili järv, Paabu järv)
131. Mooste järv (Moisekatsi järv, Mõisajärv)
132. Mudsina järv (Mutsina järv, Mugina järv) [Kooraste järvestik]
133. Murati järv
134. Must idalatikas (Megalobrama terminalis)
135. Mustatäpitõbi
136. Mustjärv (Hino Mustjärv)
137. Mustjärv (Tsolgo Mustjärv)
138. Mustjärv (Võrumõisa Mustjärv, Võru Mustjärv, Poti järv)
139. Mõisajärv (Päidla Mõisajärv)
140. Mäejärv (Väimela Mäejärv, Väimela Ülajärv, Suur Väimela järv, Väimela Suurjärv)
141. Mäeküla järv (Samblajärv, Mäejärv)
142. Mäestjärv (Suur Mäestjärv, Sibula järv)
143. Müüri järv (Kograjärv, Vardja 2. veskijärv)
144. Naha järv (Nahajärv) [Kooraste järvestik]
145. Narva veehoidla
146. Narva veehoidla elustikust
147. Neilli luislatikas (Osteobrama neilli)
148. Neitsijärv
149. Nihu järv (Nihujärv, Suur Nihujärv) [Koorküla järvestik]
150. Niitlatikad (Nematabramis)
151. Noodasjärv (Nuudasjärv, Nadasi järv)
152. Nurg (Blicca bjoerkna)
153. Nurme poldri veehoidla (tiik 1)
154. Nurme poldri veehoidla (tiik 2)
155. Nuudsaku järv (Naadsaku järv, Nuutsaku järv, Vardja 1. veskijärv)
156. Nõuni järv (Suur Nõuni järv)
157. Nüpli järv
158. Odrakruup
159. Ogalatikas (Capoetobrama kuschakewitschi)
160. Oralatikad (Acanthobrama)
161. Otiaru paisjärv (Otiaru veehoidla, Mõisaküla paisjärv)
162. Põhjavietnami amblatikas (Toxabramis nhatleensis)
163. Paidra järv
164. Palojärv (Preeksa Palojärv, Preeksa Palujärv, Misso Palujärv)
165. Palujüri järv (Palojüri järv)
166. Paluküla järv
167. Pangodi järv
168. Pardlatikas (Pogobrama barbatula)
169. Paunküla veehoidla
170. Pellegrini idalatikas (Megalobrama pellegrini)
171. Peräjärv (Andsu Peräjärv)
172. Piigandi järv (Vana-Piigandi järv, Vana Piigaste järv)
173. Pikkjärv (Kaarepere Pikkjärv)
174. Pikkjärv (Kooraste Pikkjärv)
175. Pikkjärv (Tsolgo Pikkjärv)
176. Pikkuim-hiinalatikas (Sinibrama longianalis)
177. Pikre järv (Pikri järv) [Koorküla järvestik]
178. Pilkuse järv
179. Preeksa järv (Preeksa Suurjärv)
180. Pulli järv (Pullijärv)
181. Põltsamaa jõgi (Paala jõgi, Mustjõgi, Vakkjõgi; Vao jõgi, Vorsti jõgi, Ao jõgi, Piibe jõgi, Nava jõgi, Uusjõgi, Jõeküla jõgi, Rutikvere jõgi)
182. Päidla Kõverjärv
183. Päidla Uibujärv (Uibujärv, Uibo järv, Uibojärv, Annijärv)
184. Päidre järv (Tagametsa järv)
185. Päästjärv (Perajärv)
186. Pühajärv (Otepää Pühajärv)
187. Rasvad kalades
188. Ratasjärv (Rõuge Ratasjärv, Rattajärv, Rattaaluse järv)
189. Roksi järv (Usseaia-alune järv, Niiduotsa järv, Krooksu järv) [Koorküla järvestik]
190. Ruhijärv (Ruhja järv)
191. Rõika järv (Rõikjärv, Otsajärv)
192. Räpina järv (Räpina paisjärv)
193. Saadjärv (Saadrejärv)
194. Saare järv (Saarjärv, Saaremõisa järv)
195. Saesaare paisjärv
196. Sale idalatikas (Megalobrama elongata)
197. Seapekk
198. Simoni viidiklatikas (Pseudobrama simoni)
199. Sirkjärv (Tsirkjärv, Sirgjärv, Umbjärv, Väike-Umbjärv)
200. Soitsejärv (Suurjärv)
201. Soodla veehoidla
202. Soomkala
203. Soomuste mahavõtmine
204. Suur Karujärv (Nõo Karujärv)
205. Suur Pehmejärv (Pehmejärv)
206. Suur Saarjärv
207. Suure-Jaani paisjärv
208. Suurjärv (Kooraste Suurjärv, Kooraste järv, Seegla järv)
209. Suursilm-hiinalatikas (Sinibrama macrops)
210. Swinhoe amblatikas (Toxabramis swinhonis)
211. Tamula järv (Tamla järv)
212. Tarbja järv (Tarbja paisjärv)
213. Tornijärv (Torni järv, Tornjärv, Lükardi järv)
214. Tsükloidsoomus ehk kaarsoomus
215. Tuvikene, Arvo
216. Tõhela järv
217. Tõugjärv (Küünjärv)
218. Tänavjärv (Tänna järv, Tennajärv, Tänavajärv)
219. Tündre järv (Tõndre järv, Tõõdre järv, Tondre järv)
220. Udsu järv (Utsu järv, Uutsu järv, Kokajärv, Linsi järv)
221. Ugly Duckling
222. Uiakatsi järv (Väike-Kooraste järv, Hiuakatsi järv, Valgejärv)
223. Uljaste järv (Uljastjärv, Suur Uljaste järv)
224. Uljaste järved ja oos
225. Urbukse järv (Urbuse järv)
226. Vagula järv
227. Valgelatikas (Parabramis pekinensis)
228. Valgesilm (Ballerus sapa)
229. Valgjärv (Koorküla Valgjärv)
230. Valgjärv (Laose Valgjärv, Laose Valgejärv, Laose järv, Ronijärv)
231. Valgjärv (Otepää Valgjärv)
232. Valgjärv (Rõuge Valgjärv, Jaanipeebu järv)
233. Vaskjala veehoidla (Vaskjala paisjärv)
234. Vaskna järv
235. Vasula järv (Salatsi järv)
236. Veisjärv (Veisejärv)
237. Verijärv (Kasaritsa Verijärv)
238. Veskijärv (Nõva Veskijärv, Tamra järv, Tamre järv)
239. Vigala jõgi (Koluvere jõgi, Konuvere jõgi, Konovere jõgi, Ingliste jõgi)
240. Vigorsi luislatikas (Osteobrama vigorsii)
241. Vihmjärv / Tarupedäjä järv (Tarupedaja järv, Võidujärv, Kolski järv)
242. Viisjaagu järv (Naba järv, Nava järv)
243. Viitina järv (Viitina Suurjärv, Kose järv, Mäejärv, Suur Viitina järv)
244. Viljandi järv
245. Vissi järv (Viritjärv)
246. Voki järv (Vokijärv) [Kooraste järvestik]
247. Võistre järv (Võistvere järv)
248. Võngjärv
249. Vähkjärv (Piigandi Vähkjärv, Kanepi Vähkjärv)
250. Väike Karujärv (Nõo Väike Karujärv)
251. Väike-Juusa järv (Olep-Juusa järv, Otepää Juusa järv, II Juusa järv)
252. Väinjärv (artikkel ajakirjas Kalastaja nr 23)
253. Väinjärv (Veinjärv)
254. Wu hiinalatikas (Sinibrama wui)
255. Wuchangi idalatikas (Megalobrama amblycephala)
256. Õlikook
257. Ähijärv (Ahijärv)

Kalakaitse ajalugu (Eesti)

Kalakaitse ajalugu Eestis

Kalakaitse võib tinglikult jagada kaheks: ohustatud kalaliikide kaitse ja kalavaru kaitse. 

Liikide kaitse puhul on sihiks haruldaste või hävimisohus olevate kalaliikide hoid, näiteks püügikeelu ja elupaikade kaitse abil. Eestis on  kaitstavaid kalaliike praegu (2011) seitse. Kui säga, tõugjas, harjus ja atlandi tuur on nii haruldased liigid, et kaitse all on iga isend, siis ülejäänute – vingerja, hingu ja võldase puhul on eesmärgiks  nende elupaikade kaitse. 

Kalavarude kaitse eesmärgiks on hoida kalapopulatsioon püügikõlblikul tasemel ning võimelisena ennast ise taastootma. Vahendeiks on püügimahtude piirangud, alalised või ajutised püügikeelualad (koelmute kaitse), püügivahendite selektiivsuse reguleerimine (nt. võrgusilma suurus), saagi alammõõdud, püügikeeluajad jne. 

Eesti ala kalade ja kalanduse teadusliku uurimisega tehti algust Peipsi järvel 1851. aastal. 
Venemaa riigivarade ministeerium rajas komisjoni eesotsas akadeemik Karl Ernst von Baeriga, et selgitada Peipsi järve ja Läänemere kalasaakide vähenemise põhjusi. Baer käis Peipsit uurimas neljal korral, mere puhul piirdus ühe väljasõiduga. Peipsi kalavaru vähenemise üheks põhjuseks pidas ta tihedasilmalisi püüniseid (võrgud, noodad), mis olid mõeldud küll tindi püügiks, aga ühes sellega hävitasid ka teiste kalade noorjärke. Latikavaru vähenemist seostas Baer sellega, et jõgedes ja lahtedes tõkestatakse mõrdadega rändeteed. 
Baer koostas „Määruse kalapüügi piiramiseks Peipsi ja Pihkva järves”, mis kinnitati 1859. aastal. Baeri koostatud määrust võib pidada esimeseks kalapüüki reguleerivaks õigusaktiks Eestis. Silma paistab see erakordse rangusega reeglite vastu eksijate suhtes: kõrged rahatrahvid ning alamast seisusest inimestele ihunuhtlus. Väärtuslike kalade alammõõtude vajaduse pakkus välja just Baer, mõni aeg hiljem rakendasid maaomanikud seda üsna laialdaselt kohalikes kalapüügieeskirjades.

19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses kehtestasid lisaks Baeri Peipsi määrusele maaomanikud mitmeid eeskirju siseveekogude kohta, kuid need ei aidanud kalavarusid eriti hoida. Röövpüük jätkus üha hoogsamalt. Püünistena kasutati peamiselt võrke, aga ka västraid ning isegi tulirelvi. Püüki ei piiranud ka saagi halvenev kvaliteet, koos alamõõduliste vääriskaladega läks kaubaks igasugune prügikala. Kuna inimtoiduks oli see suuresti kõlbmatu, viidi valdav osa sigade söögiks. Üks röövpüügi põhjusi oli kalapüügi õiguse eest veekogude omanikele kehtestatud liigkõrge rendimaks, mida talupojad maksta ei soovinud või ei suutnud. 
Olukord halvenes ka merel. Kasutati peenesilmalisi nootasid, millega saadi ohtralt ka alamõõdulisi kalu. Populaarseks muutus talvine angerjapüük ahinguga jää alt tema talvituspaikades. Röövpüüki soodustas kehv või peaaegu olematu järelevalve. Et ohjeldada üha kasvavat kahju kalavarudele merel, kutsuti 1910. aastal kokku Balti mere kalanduse kongress. Selle raames töötati välja hulk meetmed, et ülepüüki tõkestada. Paraku neid aga koheselt ei rakendatud ning olukord ei muutunud.

Eesti aeg. 
Peale maaomanike eeskirjade reguleerisid 20. sajandi alguses kalapüüki ka Balti eraseadus ja põllumajandusseadus. Just nende kahe alusel andis toitlustus- ja põllutööministeerium 1919–1920. aastal välja määrused, mis pidid kalapüüki korraldama. Paraku osutusid need õigusaktid jõetuks üsna proosalisel põhjusel: nimelt tunnistasid kohtud need kehtetuks, sest neis polnud märgitud, kellel on õigus need jõustunuks kuulutada. Nii puudus seadused välja andnud ministeeriumidel selleks seaduslik alus.

Seega oli vaja eriseadust. Eesti vabariigi esimese kalapüüki korraldava õigusaktini jõuti 1923. aastal, mil riigikogu võttis vastu „Kalapüügi seaduse”. 1930. aastal lisandusid põllutööministeeriumi välja antud kalapüügi korraldamise määrused (sisuliselt kalapüügieeskirjad). 
Uute õigusaktidega keelati püüda „lõhkevate, mürgiliste ja kalu uimastavate ainetega”, samuti hirmutada kalu nende kudeajal lärmi tegevate riistadega. 
Mitmel kudealal seati sisse püügikeelud 1. aprillist kuni 15. juunini ja 1. septembrist kuni 1. detsembrini. Üksiti kehtestati aastaringseid keelualasid paljude merre suubuvate jõgede suudmetes, Võrtsjärvel, Emajõel, Peipsil ja mitmel muul siseveekogul. 
Määrati ka olulisemate töönduskalade alammõõdud (12 liiki, sh. jõevähk). 
Seaduse rikkujatele nähti karistustena ette üsna karmid rahatrahvid: kuni 10 000 marka. Võimude (Peipsil näiteks piirivalve) konfiskeeritud kala tuli tasuta üle anda kohalikele heategevusasutustele, peamiselt vaestemajadele.

Suurenev püügikoormus nõudis aga järjest enam reguleerimist. 1939. aastal, enne Teise maailmasõja algust, võetivastu uus kalandusseadus. Kutseliste kalurite ettepanekul tehti oluline muudatus: püügikeeld ahingute ehk västardega. Senimaani oli see lubatud (välja arvatud mõned piirkonnad, kus põllutööminister selle ära oli keelanud) ning see püügiviis oli muutunud menukaks just harrastajate hulgas. 

Uues seaduses pöörati varasemast suuremat tähelepanu  veekeskkonna kaitsele: „Veekogudes, kus elab kalu, on keelatud leotada lina ja kanepit ning juhtida sinna roiskvett”. Samuti karmistati koorimata metsamaterjali parvetamise ja hoidmise nõudeid nendel veekogudel. Erandkorras lubas neid tegevusi põllumajandusosakond. 
Kui keegi asustas uusi liike jõgedesse ja üle viie hektari suurustesse järvedesse, tuli teavitada põllutööministrit vähemalt kümme päeva ette. Põllutööminister võis selle siis keelata, kui asustatav liik oli kahjulik veekogu majandamisele. 
Et võimaldada kalade rännet, hakati paisuomanikelt nõudma kalatreppide ehitamist. 
Et tõhustada järelevalvet, laiendati kontrolliõigusega isikute ringi: kontrolli tegid politsei, piirivalve, riigimetsateenijad, veekogude rentijad (kutselised kalurid, õngesportlased) ning ka põllutööministeeriumi määratud isikud.
Sel ajal tehti ühtlasi algust kalade märgistamisega, et selgitada nende rändeid. 

Sõja ajal soikus kalapüük nii meres kui ka sisevetes ning ühes sellega vähenes surve kalavarudele. 
1940. aastate teisel poolel suurenenud püügid annavad ehk tunnistust vahepeal taastunud varust, kuid teisest küljest võib see enamjaolt olla tingitud suuremast nõudlusest. Valitses üleüldine toidupuudus. Näiteks Peipsil võeti taas kasutusele mootorpaadi järel veetavad võimsad traalid. Kiiresti hoogustunud püük põhjustas mitme kalaliigi, eelkõige koha varu madalseisu. Jõgedes suurenes järsult kudema rändava latika püük, mis laastas ka selle liigi varu. Tollel ajal tehtud vigu oli tunda veel aastakümneid hiljem. 

Kalavarude kahanemist soodustas ka see, et puudus teaduslikel alustel välja töötatud püügire¾iim. Kuigi traalpüük keelati 1957. aastal, asendus see uue püügivahendi – põhjanooda ehk mutnikuga. Arvati, et sellega suudetakse tunduvalt vähendada suurenenud peenkala hulka ning tuua niiviisi vääriskala järve tagasi. Ent 1960. aastate alguses hakati Peipsi kalavarusid teaduslikult uurima ning peagi sai selgeks, et selline püügiviis eemaldab küll prügikala, kuid ühes sellega ka vääriskalade noorjärgud. Ometi kulus üsna palju aega enne, kui 1974. aastal asuti põhjanoodaga püüki koos Vene poolega piirama. 
Vahepeal 137-ni suurenenud mutnikute hulka vähendati 40-ni (kummalegi poole jäi 20) ning see arv kehtib tänini. Sestpeale on Peipsi kalavaru jõudsalt taastunud ning järve on hakanud tasapisi tagasi tulema ka koha ja latikas.

1950. aastatel alustati väikejärvede ulatuslikke uuringuid. Selle üks eesmärk oli hinnata looduslike järvede kalamajanduslikku olukorda ning töötada välja meetmed, et neid tõhusamalt majandada. Põhiliselt otsiti võimalusi suurendada kalatoodangut. Selleks väetati näiteks järvi toitesooladega, millega loodeti suurendada järve elustiku koguproduktsiooni ja toiduahela kaudu ka kalasaaki. Paljude veekogude puhul kiputi siiski liiale minema ning väetamine eutrofeeris järved kiiresti. Kaasnenud veeõitsengud ja halvenenud hapnikuolud hoopis vähendasid kalarikkust. 
Tootlikkust üritati suurendada ka kalastikku ümber kujundades, tuues sisse uusi kalaliike (võõrliike). Edu saavutati vaid hõbekogre kui vähenõudliku liigiga, mõningal määral ka peledi ja t¹irriga. Lastes veekogudesse selliseid liike nagu nelma, karpkala, ramul, riipus, vikerforell jt., ei saavutatud paraku mingit tulemust.

Looduslike järvede ümberkujundamine kalakasvandusteks võttis tihti üsna äärmuslikud pöörded. Näiteks Lohja järve Harjumaal sooviti rajada lõhe- ja meriforellimaimude kasvandus. Et järv muudest kaladest vabastada, võeti 1963. aastal ette ulatuslik mürgitamine. Nagu hiljem selgus, suutsid mõned karpkalad siiski ellu jääda ning järgmisel aastal järve asustatud lõhe- ja meriforellimaimud hukkusid kõik üsna pea.

Nõukogude ajal polnud üldist kalapüügiseadust. 
Nii kutselist- kui ka harrastuskalapüüki korraldati NSV Liidu ministrite nõukogu ja Eesti NSV ministrite nõukogu kehtestatud kalapüügieeskirjade järgi. Esmalt anti need välja 1954. aastal, seejärel kehtestati uued eeskirjad 1959. aastal Peipsi-Pihkva järve ja siseveekogude ning 1960. aastal „Balti mere basseini” kohta. Koos hilisemate uuendustega (1968, 1974, 1981) kehtisid need kuni Eesti taasiseseisvumiseni 1991. aastal, mil võeti vastu uus kalapüügiseadus. Peale selle kehtis hulk eeskirju üksikute veekogude kohta. 
Järelevalve oli eri aegadel mitme asutuse pädevuses. 1966. aastast alates oli sisevete kalavarude kaitse metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi halduses. Merel ja Peipsi-Pihkva järvel kaitses kalu liidulise alluvusega Vostbaltrõbvod (Ida-Balti basseini kalavarude kaitse ja taastamise ning kalapüügi reguleerimise valitsus). 1989 nimetati see ümber mereinspektsiooniks ning allutati vastloodud keskkonnaministeeriumile 1991. aastal.

Nõukogude ajal hakati looma uusi piirkondlikke harrastuskalastajate seltse, mis omakorda koondusid 1956. aastal asutatud Eesti NSV kehakultuuri- ja spordikomitee kalaspordisektsiooni alla. 1959. aastal nimetati ühing ümber spordiühingute ja -organisatsioonide liidu kalaspordiföderatsiooniks. Selleks ajaks oli liitunud 34 organisatsiooni, mille liikmeskond küündis juba 12 000-ni. 
Soov iseseisva vabariikliku kalaspordiorganisatsiooni järele ajendas 1974. aastal rajama Eesti kalastajate seltsi (EKS). Kui see 1992. aastal tegevuse lõpetas, oli liikmeskond kasvanud 57 000-ni (praegu ühtne katuseorganisatsioon puudub, eri klubides on harrastuskalastajaid tuhande ringis). Kuulumine mõnda kalaspordiorganisatsiooni polnud küll kohustuslik, kuid üks liitumise põhjusi oli kindlasti laialdasemad püügivõimalused. Ühe lihtkäsiõngega võis püüda igaüks, ent teisi sportlikke püügivahendeid (spinning, lendõng, põhjaõng, sikuti, und, vedel) tohtisid kasutada vaid EKS liikmed. Samuti oli EKS liikmesorganisatsioonide majandada mitu siseveekogu, kus eelisjärjekorras said püüda vaid klubi enda liikmed. Liikmeks astudes tuli sooritada eksam, mis kontrollis teadmisi näiteks kala- ja looduskaitse, ohutustehnika ja kalaskasvatuse valdkonnas.

Kalaspordi kui puhkeaja tervisliku veetmise võimaluse kõrval oli EKS sihiks ka kalamajanduslik tegevus: suurendada, piirata ja kaitsta kalavarusid. Kogu tegevus käis koostöös teadlaste ja kalakaitset korraldavate riigiasutustega. Näiteks oli seltsidel kohustus kalavarusid taastoota, seda tehti endi renditavate veekogude kohta koostatud kalamajandusplaanide alusel. Taastootmine kätkes marja kogumist sugukaladelt, selle inkubeerimist ning lõpuks vastsete asustamist. Siseveekogude puhul rikastati peamiselt haugivarusid: ühest küljest on tegu väärtusliku püügikalaga, teisest küljest aitab see vähendada peenkala (biomanipulatsioon). Et korvata kudekohtade vähesust, paigutati järvedesse ohtralt kunstkoelmuid. 
Kuna kalasport sai üha menukamaks, hakati alates 1968. aastast piirama harrastajate päevaseid püügimahte, et vältida varude liigtarbimist Ka praegu on see võimalus keskkonnaministril olemas, kuid vastavaid piiranguid ei ole seatud. 

Nõukogude ajal osalesid seltside liikmed ühiskondlike looduskaitseinspektoritena kalavarude kaitsel. Selle oluline ajend oli küllap preemia. Nimelt oli röövpüügi tõkestajale ette nähtud kuni 50% rikkujalt konfiskeeritud ujuvvahendite, püügiriistade ja püütud kala müügisummast ning kohtu määratud rahatrahvidest. Lisaks jagati parimatele inspektoritele kalapüügituusikuid lõhejõgedele. 
Pärast taasiseisvumist hakkasid kalastajate ühendused tasapisi kaduma, järelevalve ja veekogude majandamine jäi riigi kanda.

Artikkel kattub suurel määral Aimar Rakko artikliga "Kalade ja kalavarude kaitse ajaloost Eestis", mis on avaldatud ajakirjas "Eesti Loodus" 2010/5.
Täismahus artikkel: http://www.eestiloodus.ee/artikkel3320_3277.html