Kalapeedia Otsing Kaastöö

Kala inimtoiduna on olnud kasutusel ajast, mil inimsugu tekkis. On vägagi tõenäoline, et juba inimese eellased toitusid kaladest ja teistest veeandidest seal, kus neid oli võimalik hankida. Selle väite muudab veenvaks tõsiasi, et ka mitmed kaasaegsed maismaaimetajad jahivad võimaluse korral kalu. Üldtuntud näiteks on see, kuidas karud lõhejõgedel kudeajal "kalastavad". Kalapüügile viitab kaudselt ka see, et ürgajal rajati inimasustused enamjaolt ikka veekogude äärde.

Kalade kasutamine inimtoiduna on piirkonniti väga erinev ja  levinum rannikualadel ning jõe- ja järverohketes piirkondades. Samas on maailmas (kõrbe)rahvaid, kes üldse kala ei söö nagu Aafrikas kušiidi keeli kõnelevad rahvad/hõimud või Lõuna-Ameerikas mõned indiaanlaste hõimud. Erinevusi kalade söömisel on ka religiooniti judaismis, islamis või kristluses.

Mõnedes riikides on mõnedel ajajärkudel olnud kala leiva järel vaat et peamine toiduaine nagu nt Inglismaal heeringas, Norras tursk või Eestis räim. 

Nüüdisajal on maailmamõõdus täheldatav kalatarbimise kasv. ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO), 2012. a raporti põhjal kasvas 60 aastaga inimese keskmine kalatarbimine 3 korda: 6 kilogrammilt 19 kilogrammini. 2/3 kaladest süüakse ära Aasias. Inimkonna toiduga varustamisel on kalapüügi kõrval saanud ülioluliseks vesiviljelus: alates 2014. a sööb inimkond rohkem nuumkalu kui ulukkalu.

Kalu tarvitatakse toiduks väga erineval moel; toorena, kuivatatuna, soolatuna, keedetuna, praetuna, küpsetatuna jne. Toiduks ei tarvitata üksnes kalade liha, vaid ka marja, niiska, maksa, ujupõisi jm.