Jõemõisa-Kaiu järvestik

Jõgeva maakonnas, Kagu-Eesti lavamaa ja Vooremaa vahelises arvatavasti preglatsiaalses orundis, on kolmejärveline (Jõemõisa, Papi ja Kaiu) järvestik. Praeguste järvede asemel on olnud suurem järv, mis hiljem veetaseme alanemise, muda kogunemise ja kinnikasvamise tagajärjel on muutunud mudasteks, kitsaste väinadega ühendatud järvedeks. Nende veetase on pärast Kääpa jõe süvendamist (1910.-15. a.) umbes 0,5 m alanenud ja on praegu 39,8 m üle merepinna.

Tõenäoliselt kuulus siin asunud suurema järve juurde ka pisut üle 1 km ida pool asuv Jõemõisa Särgjärv.

Suurim on Kaiu järv (130,3 ha), järgnevad Jõemõisa (ka Jõe-) järv (64,2 ha) ja Papijärv (29,3 ha). Jõemõisa järves on suurim sügavus 3,2 m, Kaiu järves 3,0 m ja Papijärves 2,8 m (järvede keskmine sügavus on 2,6 m). Järvede vahel on soise põõsasniiduga kaetud Heinasaar, Papijärves väike pajuvõsane Linnusaar, Jõemõisa ja Kaiu vahel Pedassaare (ehk Lustsaare) nimeline liivane poolsaar, millel kasvab männik.

Järvestikku ümbritseval alal on lääne ja põhja pool pinnakatteks savikas moreen, idas liiv, lõunas turvas. Põhjas ja läänes on põllumaad järvest eraldatud ainult mõnesaja meetri laiuse soise niiduga. Lõuna pool on ulatuslik Kaiu ja Tootsi soo, idas liivakas Kaiu mõhnastik, kust algab laialdane Sõeru mets. Siin, Jõemõisa järve idakaldal, asuvad ka suvilad, Tartu metsamajandi soome saun ja paadisadam.

Järvestik on tervikuna õige liigestatud ja keerulise kaldajoonega. Kaldad on kõikjal madalad, enamasti mudased, ainult Kaiu järve kirdeosas leidub liivast kallast; seal asub ka Tartu Kalaspordiklubi paadisadam, soome saun ja rida suvilaid. Õõtsikut näeme põhja pool väljavoolu ümbruses ning Kaiu järve lõunakaldal. Kaiu järv on madal, kuid süveneb järsult; põhi on kaetud mudakihiga (kuni 10 m). Lahtirebitud õõtsikutükid moodustavad saari.

Järvestik on võrdlemisi ulatusliku valgalaga ja tugeva läbivooluga. Suurimaks sissevooluks on lõunast Kaiu järve suubuv Alajõgi (Välgi jõgi), Papijärve voolan Saare järvest tulev Uhmardu jõgi (Saare oja) ja Ristimurru kraav. Kaldaallikaid on Jõemõisa järve põhja-, Papijärve lääne- ja Kaiu järve idakaldal. kaiu järves leidub ka põhjaallikaid. Vesi voolab Kaiu järvest järvekaela kaudu papijärve ja Vahejõe kaudu Jõemõisa järve. Järvestiku loodenurgas, Jõemõisa järve ja Papijärve ühinemise kohal, nn. Järvekaelas, algab Kääpa jõgi, mis viib järvede vee Peipsisse.

Soovete suure osatähtsuse tõttu on järvede vesi kollakaspruun ja vähese läbipaistvusega (1,1-1,7 m). Vesi seguneb ja soojeneb suvel hästi, kuid juba 2-3 m sügavusel ei ole kuigi hapnikurikas.

Järvede taimestik on hulgalt keskmine, liike kuulus sellesse 1951. a. palju (34). Järvistiku kõigis osades oli rikkalikult fütoplanktonit. Zooplanktonit leidub üsna palju, liike on selles väga rohkesti (58). Põhjaloomastikku vähe. Kaiu järves leidub haruldast pulklutikat (Ranatra).

Järvede kalastik on üsna liigirikas: tõenäoliselt on enam latikat, särge, haugi ja ahvenat. Kalasportlaste püükides on A. Kanguri andmeil esikohal olnud hoopis haug, särg, ahven, roosärg ja alles siis latikas. Lisaks asustavad järvi nurg, linask, säinas, viidikas, koger, kiisk ja luts.

Maastiku ilu (Kaiu ääres olev Tammeluht on isegi kohaliku looduskaitse all) ja folkloori seisukohalt on järved üsna suure väärtusega. Kääpa jõega on seotud Kalevipoja surma lugu. Kaiu järv aga olevat ulatunud vägilasele kaelani. Keset Kaiu järve olevat põhjas kaks raudkasti; ühes hõbe, teises kuld.

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977

Vt Jõemõisa järv, Vaata artiklit: 1255

Vt Kaiu järv, Vaata artiklit: 1333

Vt Papijärv, http://www.kalapeedia.ee/papijarv-joemoisa-papijarv.html?q=papij%E4rv&qf=1