Columbia jõgi

Columbia,jõgi Põhja-Ameerika lääneosas, USA-s ja Kanadas; 1953 km (2240 km koos lisajõe Snake River'iga), valgala 668 217 km²; algab Kaljumäestikust, läbib Columbia platoo ja Kaskaadid, suubub Vaiksesse ookeani. Suurim jõgi, mis voolab Põhja-Ameerikas Vaiksesse ookeani.

Columbia jõgi ja selle lisajõed on olnud ja on väga oluliseks anadroomsetele kaladele, kes tõusevad siia kudema. Need on nerka, kisut¹, t¹avõõt¹a, vikerforell ja teisedki idalõhede (Oncorhynchus) liigid, samuti valge tuur (Acipenser transmontanus). Veel ammu enne valgete kolonistide saabumist püüdsid indiaanlased jõest nootadega lõhesid, kuivatasid neid ja müüsid edasi tasandikel elavatele hõimudele. 19. sajandi alguses hakkas Columbia jõe lõhesid soolama ja turustama Northwest Fur Company, 1860-ndatel algas kalatööstuste rajamine, mille eestvedajateks olid vennad Hume'd. 1883. aastal toodeti peamiselt t¹avõõt¹ast 15 000 tonni lõhekonserve ja sellest oli saanud Columbia jõe peamine tööstusharu. 1889. aastaks t¹avõõt¹a varud kahanesid sedavõrd, et hakati konserveerima peamiselt vikerforelli, nerkat, kisut¹it ja ketat. Kalarikkus siiski kahanes, kuna püüti just tõusvat kala ning kudema jõudvate kalade arv langes märgatavalt. Ka arenev kaevandus- ja metsatööstus, samuti aga karjakasvatus mõjus lõhede kudealadele halvasti, ka mõjutas olukorda jõevee laialdane kasutamine niisutamiseks. Kalatööstused leidsid enda jaoks lahenduse haudejaamade rajamisega, mille abil asendati loodusliku kudemise tulemuslikkus. Paari aastakümne vältel kalatööstuse toodangumahud koguni kasvasid ning jäid siis stabiilseks, kuni 1930-ndatel saabus püsiv langus, mis oli seotud elektrijaamatammide ja veereservuaaride rajamisega jõele. Tänapäeval on Columbia jõel 14 suurt tammi (3 Kanadas, 11 USAs), jõgikonnas tervikuna aga üle 400 tammi. Osadele tammidest on rajatud ka kalatrepid, kuid nt Chief Josephi tammil trepp puudub ja see blokeerib kalarände täielikult. Probleem pole üksnes selles, et paljud kalad ei pääse ülesvoolu kudepaikadesse, vaid ka selles, et jõevool on sedavõrd aeglustunud, et laskujad ei jõua enam 2-3 nädalaga ookeanisse nagu see toimus varem.

Muutused jões, mis on olnud kahjulikud lõhelistele, on seevastu mõne kalaliigi jaoks soodsad, nt põhja-hiidteibipopulatsioon on kasvanud plahvatuslikult, see aga halvendab omakorda lõheliste seisundit, kuna põhja-hiidteib toitub suurel määral just lõheliste laskuvatest noorjärkudest.

Keskkonnakaitsjad on nõudnud osade tammide eemaldamist ja mõned tammid ongi juba likvideeritud.