Batüskaaf

batüskaaf (kr bathys ‘sügav’ + skaphos ‘laev,paat’),

autonoomne aparaat süvamerre laskumiseks ja selle uurimiseks. Tüüpiline batüskaaf koosneb mingi vedelikuga täidetud metallkorpusest (kandekehast) ja sellele kinnituvast meeskonnakabiinist, gondlist. Püstsihis liigub batüskaaf ballasti suurendamise või vähendamise abil, rõhtsihis elektrimootorite jõul. 
Esimese batüskaafi ("FNSRS-2") konstrueeris Šveitsi füüsik August Piccard 1948.a. 1960 laskusid A. Piccardi poeg J. Piccard ja USA mereväeleitnant D. Walsh batüskaafiga “Trieste” Vaikse ookeani Mariaani süvikus 10 910 m sügavusele.
Batüskaafiga on sarnane batüsfäär, millel aga puudub kandekeha ja mis lastakse laevalt vette trossi otsas. 
15. märtsil 1966. a osales batüskaaf Alvin ameeriklaste pommituslennukilt B-52 avariiolukorras Vagemerre heidetud kolmest tuumapommist ühe otsinguil. 80 minutit pärast sukeldumist silmas ekipaa¾ 777 m sügavusel langevarju, seejärel leiti ka pomm. Sedasama aparaati “Alvin” ründas 1967. a Florida rannikul 777 m sügavusel mõõkkala. Kala puhkas liivasel merepõhjal, häirituna lõi ta oma “mõõga” batüskaafi polüsteroolist väliskesta ja see jäi sinna kinni, kuid siiski ei vigastanud ründekoha lähedal olnud elektrikaableid. Oletatavasti ärritas kala illuminaatoritest paistnud valgus.
Detsember 2017