Baer
Karl Ernst von Baer
[28. veebruar (17. veebruar) 1792, Järvamaa Piibe mõis – 28. november (16. november) 1876,Tartu]
loodus- ja arstiteadlane, kirjeldava ja võrdleva embrüoloogia rajaja.
Baer õppis 1807–1810 Tallinna Toomkoolis ja seejärel 1810–1814 Tartu Ülikoolis arstiteadust ning jätkas haridusteed Berliinis, Viinis ja Würzburgis. 1821. aastal asus ta korralise professori kohale Königsbergi Ülikoolis. 1826. aastal valiti ta Tartu Ülikooli füsioloogia, semiootika ja patoloogia professoriks, kuid Baer ei võtnud seda kohta vastu. 1834. aastal asus Baer Peterburi; samal aastal valiti ta Peterburi Teaduste Akadeemia liikmeks. Ta oli Vene Geograafia Seltsi asutaja ja selle esimene president, samuti Vene Entomoloogia Ühingu asutajaliige. Viimased eluaastad (1867–1876) elas Baer Tartus, olles seal Eesti Loodusuurijate Seltsi esimees.
Baeri huvide hulka kuulusid embrüoloogia, anatoomia, ihtüoloogia, entomoloogia, etnograafia, antropoloogia ja geograafia.
Oma elu erinevatel perioodidel oli ta huvide kese erinev – Königsbergis tegeles ta embrüoloogiaga, Venemaal etnograafia, antropoloogia ja geograafiaga, Eestis bioloogia teoreetiliste küsimustega.
Embrüoloogia ja arengubioloogia alaste uurimuste käigus avastas ta imetajate munaraku. Tema sõnastatud üldised organismide arengu reeglid on tuntud Baeri seadustena. Ta oli üks ökoloogia rajajaid.
B. võttis osa ekspeditsioonidest Kaspia, Peipsi ja Pihkva järve ning Läänemere kalanduslike olude uurimiseks. Ta kogus 1851 Läänemere rannikul Narvast kuni Riiani andmeid kalasaakide suuruse kohta, uuris kalade kudemistingimusi, toiduvaru, saakide kõikumise põhjusi ja püügiviiside mõju kalavarudele, koostas 1862 ülevaatliku kaardi Läänemere vee soolsuse kohta. Peipsi järve kohta kogutud andmetele tuginedes koostas Baer “Määruse kalapüügi piiramiseks Peipsi ja Pihkva järves”, mis kinnitati 1859. aastal.
1856. avastas Bear jõgede kallaste uhtumise seaduspärasuse, mis on tuntud Beari-Babinet’ seadusena.
ENE, Mereleksikon, Vikipeedia, http://et.wikipedia.org/wiki/Karl_Ernst_von_Baer