Hink, harilik hink (Cobitis taenia)

Hink, ka harilik hink (Cobitis taenia), kiiruimne luukala Karpkalaliste seltsi hinklaste sugukonna hinkude perekonnast. Inglise spined loach; saksa Steinbeisser; prantsuse loche de riviere; hispaania colmilleja; kreeka vinos; leedu kirtiklis; läti akmeņgrauzis; poola koza; rootsi nissöga; taani pigsmerling; soome rantaneula, rantanuoliainen; vene обыкновенная щиповка.

Eesti keeles ka: kivijüri, kivinool, kivinärija, kivirull, kivirähn, liivarull, liivavingerjas, tigekala, koerakala, vinka-võnka jm.

Leviala Euroopas ja Aasias: Atlandi ookeaniga seotud vesikondadest Loire jõgikonnast põhja poole kuni 61^oN (Lõuna-Rootsi ja -Soome); Volga ja Uurali jõgede jõgikondade ülemjooksudel; Musta mere põhjaosa vesikonnas (välja arvatud Doonau). Varasemalt käsitleti areaali veelgi laiemana, kuivõrd hariliku hingu alamliikideks peeti mitut praegu iseseisvaks peetavat liiki nagu siberi hink (Cobitis sibirica), kolheti hink (Cobitis satunini), ohridi hink (Cobitis ohridana) jt.

Eestis on hink suhteliselt harv: teda leidub paarikümnes aeglase vooluga jões ja ojas ning ligemale kolmekümnes järves, ka magestunud merelahtedes (Matsalu laht, Kihnu saare ümbrus). Puudub Kirde-Eestis ja Lääne-Eesti saartel. Eelistab selget vett, liivast või savist põhja. Peitub taimede vahele, puurontide alla või uuristub põhja, jättes ainult pea välja. Talvitub sügavamates kohtades.

Keha suhteliselt pikk, külgedelt lamenenud. Ninamik kiiluna terav, tömbi otsaga. Silmad väikesed, asetsevad kõrgel. Silma all liikuv kahetipuline oga. Suu alaseisune, lihavate huultega. Kolm paari väikesi poiseid: üks paar suu nurkades, teised ninamiku tipul. Soomused väga väikesed. Isastel rinnauime teine kiir paksenenud, uime siseküljel nahapaksend. Keha liivakarva kahvatukollane, külgedel rida (10-18) tumepruune laike. Sabauime aluse ülaserva juures must täpp. Ninamikust silmani kitsas tume triip. Selja- ja sabauim helehallid tumedate täppide ristiridadega, teised uimed kollakad.

Hink on öise ja erakliku eluviisiga, kõige aktiivsem õhtuti. Toitub väikestest bentilistest koorikloomadest, kodaamööbilistest ja surusääsklaste vastsetest, sööb ka lagunevaid taime- ja loomajäänuseid, neelates ühes nendega kat muda ja liivateri.

Kasvabväga aeglaselt: aastased Eestis tavaliselt 4,7-5,8 cm pikkused (L) ja kõigest 0,5-1 g raskused, kolmeaastased 9-10 cm ja 4-6 g, viieaastased 11-12 cm ja 8-11 g. Emased isastest kiirema kasvu ja pikema elueaga. Suurimaks pikkuseks on mõõdetud 13,5 cm, pikimaks elueaks 5 aastat.

Eestis saavad emased suguküpseks enamasti 3-4-aastaselt (L 7-9 cm), isased aasta nooremalt (6-8 cm). Kudemine algab harilikult juuni esimesel poolel (vee tº 16-18 ºC), lõpeb juulis. Koelmud madala (0,3-0,8 m) veega taimestikurikkad kohad. Kahvatukollased 1,2-1,5 mm-se läbimõõduga marjaterad lastakse taimedele kõik korraga või kahe portsjonina. Marja haudeaeg reeglina vaid 2-4 ööpäeva, kooruvad vastsed 5-6 mm pikkused (L), varustatud välislõpustega, lebavad mõne päeva põhjas, siis hakkavad toitu otsima. Hingu vastseiga on meie teiste kalade omaga võrreldes pikk, moone alles hilissügisel või koguni talvel. Varsti pärast koorumist tekivad hingu vastsele välislõpused. Hink ja vingerjas on ainsad kalad kogu endise NSV Liidu alal, mille vastsetel arenevad välislõpused. Välislõpused on veel mõnel troopikakalal. Hingata aitavad ka pärislõpused, veresoonepõimikud uimekurrul ja rinnauimedel ning sooltorus paiknevad veresooned.

Töönduslikult ei püüta. Harrastuskalastajad kasutavad mõnikord elussöödaks. Võib pidada akvaariumikalana. Mõningane tähtsus katseloomana. Seisund maailmas: pole ohustatud. Eestis kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse. soolehingamiseks, kuid vähemal määral kui vingerjas.

Vaata lisaks: