Und

Und, kalastusvahend, mis on Kalapüügieeskirjaga defineeritud kui õngpüünis, mis koosneb õngenöörist, ühest kuni kolmeharulisest konksust ja ujukist või raamist või hargist või muust tarindist, millele on keritud õngenöör, ning võib olla varustatud vahetrossi ja lisaraskusega.

Eesti keelde on sõna und tulnud vene sõnast uda, mis tähendab õnge või konksu ja on tüveks mitmetele venekeelsetele kalastusmõistetele (nt uditj – õngitsema või udotška – õng). Oletatavasti võtsid eestlased unna slaavlastelt üle I aastatuhande I poolel. Varasemalt on und olnud levinud püügivahendiseks ka kutselise kalapüügi puhul ja seda esmajoones Väinameres ja Lääne-Eesti merelahtedes, kus undadega püüti peamiselt talvisel ajal (jää alt). 1929. a loendati Eestis kaluritel kokku 23 544 unda (Mereleksikon, 1996). Tänapäeval kutselised kalurid enam unnapüüki ei praktiseeri ning und on nüüd vaid harrastuskalastuse püügivahend.

Unnapüük on passiivne püügiviis, mille puhul und pannakse iseseisvale ootepüügile. Unnapüügil kasutatakse ahvatisena enamasti elussööta, tavaliselt mõnda lepiskala (särg, nurg, viidikas, koger jt). Varem olid võrdlemisi levinud söödaks ka konnad, kuid nende kasutamine on looduskaitselistel põhjustel nüüdseks keelatud.

Aastaid eristas Kalapüügieeskiri ankurdatud ja ankurdamata unda, kusjuures kalapüük ankurdatud unnaga oli keelatud. Praktiliselt tähendas see, et keelatud oli ka talvine unnapüük jää pealt. Tänapäeval on lubatud kalastamine nii ankurdatud kui ka ankurdamata unnaga; vastavalt Kalapüügieeskirjale tohib püügile asetada kuni kolm püügivahendit.

Levinumad unnatüübid on harkund ja ketasund, tänapäeval võime kõnelda ka spetsiaalsest taliunnast. Lisaks nendele võib unnatüüpidena välja tuua Lõuna-Eestis levinud „punni“, pudelunna ja ka nn roigasunna.

Mai, 2019

Vaata lisaks: