Mereteema ilukirjanduses

Mereteema ilukirjanduses. Meri esineb kujundi ja sümbolina paljudes kirjandusteostes kui millegi suure, salapärase, ohtliku või ka igatsusliku võrdkuju. Meri, meresõit, salanduslikud mereolendid, merejumalad, merelahingud jms leidsid kajastamist juba euroopaliku kirjanduse alustekstides nagu „Odüsseia“ ja „Ilias“. Piibli Uues Testamendis saavad apostliteks kalamehed Peetrus, Andreas jt, kalapüük omandab kristliku sõnumi viimise tähenduse ja piibliväliselt muutub kala kristluse sümboliks. Keskajal peegeldavad merd mitmed tollased religioossed teosed, nt püha Brendani reiside kirjeldused, mereteemat esineb ka luules, nt vana inglise poeem „The Seafarer“ (Meremees).

Mereteemat kasutab ka W. Shakespeare, nt näidend „Torm“.

Uuemal ajal on maailma tuntuimateks merejuttuks tõenäoliselt H. Melville „Moby Dick“ (1851) ja E. Hemingway „Vanamees ja meri“ (1952), merega seotud romaane, jutustusi ja luuletusi on aga kirjutatud väga rohkelt. Enamasti ei läbi mereteema kirjanike kogu loomingut, vaid on seotud vaid osaga sellest, samuti pole neis põhirõhk merel kui veekogul, vaid inimhingel, inimsuhetel, sotsiaalsetel küsimustel, kala- või meremeeste või rannarahva elu kujutamisel jms.

Eesti kirjanduses on mereteemat käsitletud rohkelt. Mõne kirjaniku puhul on see olnud vaid puhutine, nt F. Tuglase revolutsioonilisest vaimust kantud poeem „Meri“ (1906) või A. Gailiti romaan „Karge meri“ (1938), mõnede kirjanike puhul aga suurel määral (A. Hint, J. Tuulik, Ü. Tuulik, J. Smuul jt) või ka peaaegu täielikult loomingut läbiv (V. Anslan, H. Sergo, A. Uustulnd).

Jaanuar, 2019

Vaata lisaks: