Osmootne rõhk
Osmootne rõhk, rõhk, mis tekib osmoosil, so. lahusti osakeste tungimisel läbi poolläbilaskva kile suurema kontsentratsiooniga lahuse suunas. Osmootse rõhu praktiliseks tajumiseks piisab silmade lahtihoidmisest magevees: vesi tungib silmadesse, tekitades neis surutustunde. Paljude elusolendite elamine ja levik veekeskkonnas oleneb osmoosinähtustest nende keha (kaladel eeskätt lõpustes) välispinnal.
Mageveekalad elavad keskkonnas, milles soolade sisaldus on väiksem kui nende kehas: nad peavad oma sisekeskkonna ümbritsevast veest soolasemaks reguleerima. Osmoosi teel tungib vesi passiivselt peamiselt läbi lõpuste kalasse. Selleks, et tagada soolade ja vee tasakaal organismis, eritab mageveekala neerude kaudu palju lahjat uriini.
Merekalad elavad vees, mis on soolasem kui kala ise. Osmoosi teel lekib vesi peamiselt lõpuste kaudu kalast pidevalt välja. Veekao kompenseerimiseks tuleb merekalal pidevalt juua merevett selles sisalduvatest sooladest vabanemiseks on kaladel peale neerude kujunenud erituselunditeks ka lõpused. Läbi lõpuste toimub kaladel ühevalentsete ioonide, nagu nt naatrium, kaalium ja kloriid, omandamine (mageveekaladel) või eritamine (merekaladel). Kahevalentsete ioonide, nt magneesiumi eritamine toimub neerude kaudu uriiniga.
Siirdekalade (nt angerjas, meriforell, lõhe) osmoregulatsioon muutub vastavalt olukorrale: magevees toimib see nagu tüüpilistel mageveekaladel (ei joo vett, eritavad palju lahjat uriini) ja meres nagu merekaladel (joovad merevett ja eritavad kontsentreeritud uriini). Merekaladel on lõpustes nn kloriidrakud, millede kaudu eritatakse aktiivselt soolasid. Siirdekaladel on need rakud samuti olemas, kuid ainult siis, kui nad elavad meres. Magevette siirdudes kloriidrakud kaovad, soolasesse vette siirdudes tekivad aga uuesti.
Detsember, 2018