Hiiu-Kärdla kalameeste elust 1920-ndatel

Artikkel „Hiiu-Kärdla kalameeste elust ja kalapüügist“ ajakirjas Kalaasjandus nr 29, märts 1923

„--- Umbes 100 aasta eest (1829) asutasid kohalised mõisnikud siia kalevi vabriku, millesse siit elanikud tööle ja teenistusse pandi. Vabriku asutaja ja valitseja parun Ungern-Sternberg olnud heasüdamlise iseloomuga isik, kes oma alamatega juba sel orjaajal hästi sõbralikult ümber käis; ta andnud neile mõndagi eesõigust, mis neid otsekohesest teoorjusest vabastas ja neid ainult kohustas teatud aja päevas vabrikus töötama, kunа ülejäänud vaba aja võisid oma kasuks ära tarvitada, mis neile head võimalust andis kalapüüki edendada. Hiljem sai vabriku valitsejaks selle asutaja poeg Ernest Ungern-Sternberg, kes oli täitsa liberaalne mees ja hästi vastutulija oma töörahvale, oli ise läbi ja läbi tööarmastaja ning suur spordi sõber. Teda huvitas eriti kalapüük, käis sagedasti ise ööseti kalameestega kaasas kalal ja noota tõmmamas nii hea kui halva ilmaga ning õppis seega isiklikult kalameeste elu ja olu ning vajadusi tundma. Ta aitas kalameestele häid korralisi kaupaate ühes püünustega soetada, asutas neile väikese kena kalasadama Kärdla jõe suhu mille kaldale kalameestele kena kodukese ehitas. Pani toime võidu purjetamisi kalapaatidega ning korraldas kalameeste pidusid, saatis koguni Hiiu kalapaatide mudelid ja püünuste osad kord Pariisi üleilmse väljanäitusele, millede kaasas käis Pariisis üks tüübiline Hiiu kalamees ja vabriku tööline. Ka iseenese perekondlises elus ja suhtes oli Ernest Ungern-Sternberg täitsa vabameelne mees, ta astus lihtsalt otse selleaegse viiside ja kommete vastu lihtsa kalamehe tütrega abielusse, elas seega pool talupojalikku elu ja tarvitas koduseks keeleks Eesti keelt, mis sel ajal kuulmata asi oli. Selle tubli mehe ettevõttel, kes praegugi veel vana hallpeana oma kalameeste hulgas elab ja lihtsat talutööd teeb, asutadi 1898 a. Kärdla vabriku tööliste «Luubisõidu ja kalapüügi selts», millel praegu üle 20 kalapaadi ühes mitmesuguste püünustega ning kalasadam ja tarvilised ehitused ning kalameeste maja varanduseks on.

Tähtsam kala mida siin Kärdlas püütakse, on oma rohkuse poolest räim ja kilu või nagu hiidlane kinnitab «kilusilk», selle järele lest ja teised suuremad merikalad. Silgu püügikoht asub umbes 12 klm. kaugusel Selgrahu ümbruse pankadel ja sealt veel kaugemale suures meres, kus vast alati kalal käiakse ja ka enam-vähem kala saadakse. Pärast jää lagunemist ilmub silk ka ranna ligemale ning otse Kärdla lahte. Siis püütakse siin nõnda nimetatud «jääsilku». Samuti liigub silk siin hästi suurtes parvedes juuli kuus, mida paremaks püügi ajaks aastas peetakse, sest siis püütakse rohkesti «rasvasilku».

Parem kilupüüg i aeg langeb septembri ja oktoobri peale.

Siin tarvitatakse silgu ja kilu püügiks enamalt pind-võrke , milledega ajus püütakse. Sagedasti tehtakse püüki ka põhi- ehk «poolvee» võrkudega, need on need samad pind-võrgud, ainult selle vahega, et neile põhja ehk poolesse vette laskmisekeks raskemad kottuskivid külge pannakse.

Paadis asuvad püügi korral 5 meest ning on igas paadis oma 30 võrku. Võrgud lastakse sisse harilikult õhtul pärast päikse loojaminekut ning võrkude juure jäevad paadid ootama seniks kui arvatakse kala sissejooksnud olevat, mis sünnib 2-3 tunni vältusel, Siis tõmmatakse võrgud välja ja sõidetakse randa tagasi. Kaugemal merel püügil olles ei jäeta võrke kunagi terveks ööks ehk pikemaks ajaks merde ilma et paadid neid valvamas oleksid. Sellepärast läheb ka võrdlemisi vähe võrke hiidlastel kaduma tormide ja tuultega. Hea püügi ajal saadakse vahest ühest võrgust läbistikku puud kala. Silgupüügi ajal püütakse ka ohtralt turska ja nimelt põhiõngedega, mis natuke eemale võrkude juurde põhja lastakse. Ühe õnge nööri küljes peetakse 200 õnge, üheteisest umbes meetripikkusel kaugusel.

Ka angerjat püütakse siin põhiõngedega vähehaavalt Kärdla ja Tareste jõesuus, söödaks pannakse neile õnge otsa vihmaussid, kuid saak on vähepoolne. Ahvenat, haugi jne. Leitakse ja saadakse siin õieti väga harva, kuna siiga kunagi siin suurmere kaldal näha ei ole.

Kalasadam asub nagu öeldud jõesuus ja otse lepa metsa sees väga kenas kohas, sadamas leidub kohati 4-5 jalga vett. Kuid jõesuu madalikul – parrel ei ole küllalt sügavust paatidele, väga kitsas ja keereldi vee joon käib siit jõest välja merde, kus paadid sagedasti madala veega kinni jäävad, sest siis leidub siin vaevalt l 1/2-2 jalga vett. Jõe suud tuleks katsuda küll kuidagi veidi süvendada.

Kalamehed kaebavad, et viimaste rahutumate aastate tõttu on nende olukord halvemaks muutunud, vaesus kippub kätte tulema; paadid ja püünused hakkavad vananema ja lagunema, sissetulekud on

sedavõrd väiksed, et nendega oma kalastust pika peale hästi korras hoida ei saa. Vabriku töö lonkab ja kala püütakse enamalt ainult oma tarbeks, sest kuigi vahest saak hästi rohke on, siis ei ole ligidal turgu kuhu kala saaks paraja hinnaga maha müüa, nad anda kala siis peaaegu pool muidu ära, et seda mitte jälle tagasi merde loopida.

Kalameestele on siin kahtlemata toetust ja abi tarvis ning nad saaksid seda hõlpsamalt, kui nad ülemaalisse kalameeste liitu astuksid, mida neile tõsiselt soovitame teha, sest ühinemine on jõud.“

Joh. Mey

Oktoober, 2018

Vaata lisaks: