Nottinghami rull

Nottinghami rull, teatava ketasrulli nimetus 17. saj lõpuosast kuni 20. sajandini. Algselt ridvatüvele paigutatud puust pool, mille ülesandeks ei olnud rakenduse heitmine, vaid nööri hoidmine käepärasena, et kalamees saaks rakendust ujutades või kala väsitades nööri hõlpsasti juurde anda. 18. saj alguseks olid sellised rullid kasutusel Inglismaal ja Ameerikas lõhe- ja forellipüügil. Rullid võisid olla üsna suure läbimõõduga (mererullid, kuni 30 cm), kuid oli ka märksa väiksemaid. Valmistati reeglina tihedast väärispuidust (kreeka pähklist), et rull vett ei imaks. Kasutati ka sarve ja metalle (messing, teras, nikkel, hõbe, uushõbe, hiljem ka alumiinium), XIX sajandi lõpus võeti kasutusele ka plastmass, äsjaloodud eboniit. Merepüügil, kui lant lasti üle parda sügavale vajuda, olid nottinghami rullid igati asjaks, kuid spinningu heitepüügiks olid need veel sobimatud, kuna heita sai vaid raskeid lante ja heited jäid lühikeseks. Spinningu kui püügivahendi sündimise üheks mõjuriks oli ka see, et kõrvuti etema õngenööri kasutamisega (jõhvnööri asemel tuli siidnöör) arenes ka nottinghami rull: see muudeti kergemaks ja pandi pöörlema kuullaagritele. Sellest arenes 19. sajandiks roteeriv ketasrull. 19. sajandi teisel poolel hakati keskjooksuga rulle nimetamacenterpinideks (ka centrepinideks), trumlid tehti aga võimalikult kergest metallist (alumiinium jms), puidu kasutamine lõppes ja koos sellega ka ketasrullide nimetamine nottinghami rullideks.

September, 2018

Vaata lisaks: