Võrgukudumine

19. saj lõpupooleni kooti Eesti randades võrku käsitsi, seejärel hakati ostma vabrikus toodetud võrgulina. Vähemal määral kooti võrku paiguti 20. saj keskpaigani. Võrgulina on enamasti lõngast, niidist või nöörist sõlmkoeline hõre kangas. Võrgulinast valmistati lisaks võrgule ka nootasid, rüsasid, kahvu jm kalatõkkeid ning püüniseid. Võrgulina kooti võrgunõelaga (käbiga, (h)uiga), silmad kujundati ümber kaladi, mille laius määras võrgusilma suuruse. Kootava võrgu silmade avalihoidmiseks kasutati puust või luust raskust (kutsikas). Valmiv võrk riputati võrguhargile. Kooti harilikult kahepistelise (kalamehe- või umbsõlmega), uuemal ajal ka ühepistelise (filee-) sõlmega ning soodisõlmega.

Võrguniiti ketrasid talvel naised, võrku kudusid kõik pereliikmed. Võrgukudumist alustas vanade kommete kohaselt alati peremees. Kohati (nt Hiiumaal) oli võrgukudumine peamiselt laste töö. 19. saj II pooleni oli Eesti põhjarannikul võrgukudumine mitme pere naiste ja laste ühistöö (kiistamine). Selleks koguneti mõnda tallu ja võisteldi, kes jõuab õhtu jooksul rohkem võrku kududa. Tööd saatsid jutud ja laulud. Kiistamine kadus 19. saj lõpul, kui hakati võrgulina ostma. 1930-ndail korraldasid kaluriühistud puhtsportlikel eesmärkidel võrgukudumisvõistlusi, kus selgitati rannapiirkondade parimad võrgumeistrid.

Tava kohaselt võeti valmiskootud võrgulina hargilt maha ja sellega hakati ennast vihtuma – see aitas silmadel paremini kinni tõmbuda. Peale vihtumist aeti võrk võrgu pikkuselt nii alt kui pealt kahele pulgale ja hakati kahe mehega, kumbki eri pulgast, vastassuunas võrku porsasse keerama. Kui võrk oli valmistatud eriti peenest lõngast, andis see välja mitmeid krunne ehk porsaid. Selle järgi arvestati võrgu headust ja väärtust, ka võrgu kalavõtmist. Porsasse aetud võrk jäeti sellesse asendisse ja lasti seista mõned päevad venimise eesmärgil, et võrgusilm meres oleval võrgul oleks õiges asendis, mis võimaldas head kalapüüki. Nüüdisajal kootakse võrgumaterjali võrgukudumismasinatega. Eesti esimene võrguvabrik hakkas tööle 1924. a.

Pärimust:

Muhumaalt pärineb võrgukudumise kohta järgmine üleskirjutus: igaüks, kes kudus võrku, pidi sülla võrku valmis kuduma, siis lasti vastlaliule. --- Inime elab nagu kottis – iga päev süld võrku! Vastlapäe, siis lubati liugu laskma.

Rahvakalendris on teateid võrgukudumise keeldudest (Häädemeeste, Hanila, Reigi, Tõstamaa khk): Matsapäeval (madisepäeval) ja tõnisepäeval ei kujuta ega parandata võrke, sest need ei püüa. Kohati üteldi ka, et kes tõnisepäeval võrku koob, selle võrgu kisub siga katki. Mõnes paigas väideti aga vastupidi, et madisepäeval kootud või paigatud võrgud püüavad hästi.

Allikad: Mereleksikon, 1996; rannarahvamuuseum.ee

September, 2018

Vaata lisaks: