Lestapüük

Lestapüük, lesta ja kammelja püüdmine võrgu, nooda, mõrra või õngedega. Tähtsaimad püügialad on olnud Hiiumaa põhja- ja Saaremaa looderannikul, Sõrve ümbruses, Kuressaare lahes, Ruhnu lähistel ning Soome lahe ranniku lõunaosas kuni Toilani. Nt 1935 andis Saaremaa 56,9 ja Harjumaa 28,9% kogu Eesti lestatoodangust (438,9 t), mis moodustas 2,9% Eesti merekalatoodangust. Lesta püütakse peamiselt suvekuudel võrkude ja põhjanootadega (ka lestanoot, kammeljanoot, keernoot, nokk – selle konstrueerisid vene kalurid Paldiski ja Tallinna ümbruses 19. saj II poolel muti eeskujul), harvemini õngedega, uuemal ajal traalnoodaga. Lehtma rannas Hiiumaal on püütud ka mõrdadega. Lesta väljapüügi hindamisel on suuri erinevusi: Mereleksikonis(1996) on toodud, et Eestis tõusis 1970. aastaiks väljapüük 4000-6000 tonnini aastas, teose Fishes of Estonia (20013) põhjal aga püüti rekordsaak 2731 tonni 1965 a. Tänapäeval jäävad aastased väljapüügid vahemikku 200-400 t.

Lestapüügil on Eestis oma koht ka huvikalastuses, seda peamiselt suve lõpuosas ja sügisel. Püük toimub enamasti tonkadega, õngesöödaks kasutatakse kilu- või räimetükke, viimasel ajal ka krevette. Kui püütakse merekaldalt, kasutatakse tonka heitmiseks reeglina pikki ritvu (üle 3 m) ning nende püstiseks püügilepanekuks torujaid ridvahoidjaid, mis torgatakse otsapidi kaldaliiva. Sageli püütakse lesta ka pimedal ajal, pärast päikeseloojangut. Tuntumad püügipaigad on Kõpu poolsaar Hiiumaal (Kalana ümbrus) ja Nõva mererannad (Peraküla). Perakülas on viimastel aastatel peetud ka kalafestivali „Nõva lest“, mille põhisündmuseks lestapüügivõistlus.

September, 2018

Vaata lisaks: