Räimevõrk

Räimepüügiks kohandatud nakkevõrk, sageli pinevõrk. Räime püüti Eestis peamiselt aprillist juulini (kevadpüük) ja augustist oktoobrini (sügispüük), vähemal määral ka talvel jää alt (jääpüük). Algselt püüti räime peamiselt noodaga, tõenäoliselt 16. saj tulid kasutusele esimesed võrgud. 19. sajandi II poolest hakati lisaks võrgule kasutama ka suuri räimerüsasid (mõrdu). Esimesed räimevõrgud olid lühikesed ja madalad, seetõttu oli saak vilets. On teada, et Põhja-Eesti rannikul kasutati 18. saj alguses 50 silma kõrguseid ja 24-26 m laiuseid võrke. Võrgu kõrgus on aja jooksul märkimisväärselt suurenenud. 19. saj alguses avastati, et püügitulemus oleneb võrgu kõrgusest, kõrgust suurendati 60 silmani ja pikkust 35-37 meetrini. 1830. aastate paiku selgus, et veel kõrgem võrk annab parema saagi ja kasutusele võeti 100 silma kõrgused räimevõrgud. Kalasaak paraneski märgatavalt. 1880. aastate paiku tulid müügile esimesed vabrikus valmistatud puuvillasest lõngast kootud võrgulinad, mille kõrgus oli juba 150 silma. 19. saj lõpul ja 20. saj algul võeti kasutusele võrgulina, mille kõrgus oli 200 silma, hiljem suurenes see 250 silmani ja 1930. aastatel tulid kasutusele 300 silma kõrgused võrgud. Rakendatud räimevõrgu pikkus oli 24-27 m, pealmise paela küljes oli 42 ujukit, kivirihmasid oli 12-13. Räimevõrgu silma suurus oli vahemikus 14-16 mm.

Kevadräime püüti ranna lähedal Pärnu ja Liivi lahes, Väinameres ning Eesti põhjarannikul. Sügisräime püüti võrkudega Saaremaa ja Hiiumaa läänerannikul ja Liivi lahes, samuti Soome lahe lõunaranniku idaosas. Talvisel räimepüügil kasutati Põhja-Eestis noota.

Allikas: rannarahvamuuseum.ee

Tänapäeval kasutatakse räimevõrke märksa vähemal määral, kuna räimepüük toimub peamiselt kastmõrdade ja nootadega.

Vaata lisaks: