Nakkepüünised

Kalapüügivahendid, mis on defineeritud Kalapüügieeskirjaga (16.06.2016 nr 65) järgmiselt:

-----

§ 6. Nakkepüünised

(1) Nakkepüünis on püügivahend, mille kasutamise põhimõte seisneb kala takerdumises võrgulinasse või kiilumises selle silma.

(2) Lubatud nakkepüünised on:

1) nakkevõrk – püünis, mis koosneb ühest võrgutükist, mille ülemise selise pikkus on kuni 70 m, või üksteise külge ühendatud lühemate võrkude jadast, mille kogupikkus on kuni 70 m, ja mida hoitakse ujukite ja raskustega vees vertikaalasendis;

2) raamvõrk – horisontaalsete ja vertikaalsete pinedega nakkevõrk.

(3) Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves on lubatud kasutada:

1) kaldavõrku – lõikes 2 kirjeldatud ja § 38 punktis 1 sätestatud silmasuurusega nakke- või raamvõrku, mida kasutatakse Peipsi järves kaldast arvates 1 km laiusel veealal ning Lämmi- ja Pihkva järves 500 m laiusel veealal;

2) avaveevõrku – lõikes 2 kirjeldatud ja § 38 punktis 2 sätestatud silmasuurusega nakke- või raamvõrku, mida kasutatakse Peipsi järves kaldast kaugemal kui 1 km ning Lämmi- ja Pihkva järves kaldast kaugemal kui 500 m.

----

§ 38. Nõuded silmasuurusele

Silmasuurus peab olema:

1) Peipsi järves kaldast arvates 1 km laiusel veealal ning Lämmi- ja Pihkva järves 500 m laiusel veealal kasutataval kaldavõrgul – 56–80 mm;

2) Peipsi järves kaldast kaugemal kui 1 km ning Lämmi- ja Pihkva järves kaldast kaugemal kui 500 m kasutataval avaveevõrgul mitte väiksem kui 130 mm.

Kaladele raskestimärgatavad nakkevõrgud paigutatakse saagi arvatavale liikumisteele, kus püünised peavad kinni pidama lubatud pikkusega soovitud liiki kala. Sagedamini nakkub kala võrku lõpuseid pidi, seepärast nimetatakse sellist püünist vahel ka lõpusvõrguks. Enamasti kasutatakse võrke järvedes ja mere rannavetes, kuid ka avamerel, kus on kasutusel triivvõrgud valdavalt lõhilaste ja heeringaliste püügiks ning põhjavõrgud tursa ning teiste veekogu põhja asustavate liikide püügiks. Olenevalt ehitusest, kasutatud ujukitest ja raskustest võib nakkepüünis paikneda veekogu pinnakihis, keskmistes veekihtides või veekogu põhjakihis. Eestis kasutatakse peamiselt võrke, mille raskused toetuvad põhjale.

Seisevvõrk koosneb ülemisest, külgmistest ja alumisest selisest, mille külge on kinnitatud ristkülikukujuline võrgulina tükk. Lisanduvad ankrud, märgistuslipud või ujukid-tähised ja neid ühendavad ankruliinid ja poinöörid.

Nakkepüünist iseloomustavad parameetrid: võrgulina silmasuurus ja silmasamm; silmade arv kõrguses; ülemise selise rakendatud osa pikkus; võrgulina niidi jämedus ja selisteks kasutatud nööride diameetrid; ujuvuse/uputavuse näitajad; niidi ja nööride mehhaanilised omadused; võrgulina horisontaalne rakenduskoefitsient ülemisele selisele ja taglastuselementide tehnilised näitajad.

Silmasamm – võrgulina silma kahe naabersõlme keskpunktide vaheline kaugus.

Silmasuurus – lappesse tõmmatud võrgulina silma sisemõõt.

Rakenduskoefitsient – rakendatud selise ja võrgulina lappepikkuse suhe.

Võrgulina on tavaliselt valmistatud ühekiulisest sünteetilisest niidist, mille läbimõõt on suurem kui 0,1 mm. Suuremasilmaliste nakkevõrkude valmistamiseks kasutatakse sõlme pidavuse ja jäikusomaduste parandamiseks ka üksikutest monokiududest kokkukeerutatud multi-mono niite. Nakkevõrgu püügiomadused sõltuvad selle nähtavusest ja võrgulina niitide pingsusest (rakenduskoefitsient). Võrgulina niit peab olema võimalikult peen, et olla kalale nähtamatu, samas seab sellele piirid materjali tugevus. Niit peab suutma vastu pidada kalade raskusele ja rabelemisele võrkude veest välja võtmisel.

Kohates lõdvalt vees paiknevat võrkseina proovib kala sellest läbi tungida, ent kui kala teele satub pinges võrksein, muutub kala ettevaatlikuks. Tavaliselt kasutatakse võrgu lõtvuse tagamiseks vees rakenduskoefitsienti alla u = 0,50 ja sageli isegi u = 0,33, mis tähendab, et 1 meeter lappes võrgulina kinnitub 33 cm pikkuse selise lõigu külge.

 Selisteks kasutatakse nööre, millele on ujukid/raskused juba tootmise käigus sisse punutud, või tavalisi nööre, millele lisatakse ise vajalikud ujukid ja raskused. Nakkepüüniste rakendamisel tuleb arvestada selisteks kasutatava materjali venivusega, kuna püügiprotsessi käigus pikemaks venivad selised muudavad meie püünise rakenduskoefitsienti, mis omakorda mõjutab kalade nakkumist püünises. Alumine selis peaks olema ülemisest kuni 10% pikem, et ebatasase veekogu põhja korral püünis kõikjal põhjani ulatuks ja niidipinget veelgi vähendaks.  

Vaata lisaks: