Noodapüük

Noodapüük, aktiivne kalapüügiviis (piiramispüük), mille puhul kalaparv ümbritsetakse noodaga, mis seejärel tõmmatakse koos saagiga kaldale, paati või laeva. Noodaga püütakse kala nii sisevetel kui ka rannameres, traalnoodaga ka avamerel. Noodapüüki tuntakse kogu maailmas. Eestis tuli noot kasutusele hiljemalt 1. aastatuhande alguses ning noota on kasutatud nii avavee- kui ka jääaluses püügis.

Lihtsaim on nooda vedamine 2-3 kalastajaga vees kahlates – niiviisi püüti sisevetes ja Lääne-Eesti madalates merelahtedes. Kalanoot veeti suurema paadiga merele, kusjuures üks veoköie ots jäeti kaldale. Pärast nooda poolkaares sisselaskmist toodi ka teise veoköie ots kaldale. Noot veeti kaldale tõmbevööd (noodapant) või vinna kasutades. Nii püüti Pärnu lahel, Virtsu ümbruses ja Virumaa rannikul räime jääminekust juunini.

Avaveest püüdes veeti noot välja 2 paadiga ja nooda tõmbamist jälgiti 3. paadist (nn priipaadist), viimane päästis vajaduse korral ka kinnijäänud nooda lahti. Saak ammutatu paatidesse. Nii püüti Muhus räime ja mitmel pool äärekala, põhjarannikul kilu ja räime (püüdjateks peamiselt vene kalurid).

Lestanoot viidi välja ühe paadiga nii, et nooda üks ots kinnitus poile ja teine toodi ringiga sinna juurde. Noot tõmmati paati. Noodapüügil olid kindlad, tihti selleks puhastatud merepõhjaga loomusekohad.

Noodapüüki juhatas noodavanem (kipper, jättel, noodakuningas). Kalaparve aitasid tuvastada head meretundjad (nt kallaspapp).

Räime- ja kilunoodapüügi tõrjusid 20. saj alguseks välja räimemõrrad ja kõrged võrgud (süvaveevõrgud), äärekalanoodapüü ja talvenoodapüük olid mõneti tarvitusel veel 1950-ndatel, lestanoodapüül veelgi kauem.

Allikas: Mereleksikon, 1996

Vaata lisaks: