Jääpüük

Jääpüük, kalapüük jääga kaetud veekogust. Selle algelisemad vormid on kahvapüük jääaugust, kalade uimaseks põrutamine läbi jää (põrutamispüük) ja ahingupüük. Harvemini pannakse jää alla madalvette mõrdu (nt Kassaril, Matsalus, Noarootsis). Levinuim on jääpüük õngede, nootade ja eriti võrkudega.

Õngedest kasutatakse söödaga (nt kirbuõng, tonka) ja söödata (sikuti) käsiõngi ja unda, harvem jadaõngi.

Võrgupüügil tehakse jäässe võrgujada pikkuselt auke. Esimesest august (peaauk, ka tõstmeauk, nõuauk) aetakse võrgud õhtul lati (hudja) ja selle külge seotud nööri abil jää alla ning hommikul tõmmatakse need samast august välja. Hudja ajamiseks on umbes 10-sammuliste vahedega väiksemad hudjaaugud. Hutja tõugatakse aukudest edasi huiduhargiga, suunast kõrvalekaldumisel tõmmatakse seeaugu kohale huidukoogu abil. Võrkudega on püütud Põhja-Eestis räime ja kilu, Narva-Jõesuus ka tinti, eesti läänerannikul ja saartel siiga, koha, vimba ja muud äärekala. Sõrves nimetatakse jääalust võrgupüüki hagepüügiks. Võrgupüügil osaleb harilikult kaks kalurit.

Noodaga on Eesti mererandades jää alt püütud kõikjalt, kus on olnud püsivat jääd: Lääne-Eestis püüti äärekala, Pärnu lahel ka tinti, Põhja-Eestis kilu ja räime. Noot lasti jää alla suuremast august (pea- ehk laasiauk), misjärel tiivad tõmmati laiali, kääraaukude juures pöörati jälle kokku ning lõpuks tõmmati noot teisest suuremast august (looma- ehk tosmeauk) välja. Uuem talinoodavedu Eesti põhjarannikul oli 19. saj õpitud peamiselt Ostaškovist pärit venelastelt. Seetõttu on nooda ehituses ja töökorralduses eesti keelde mugandatud vene oskussõnu, näiteks jättel (stojatel), krompsik,kromkamees (kormtšij) jm. Noodapüügil osales Põhja-Eestis kaheksa, Lääne-Eestis kuni 25 meest. Jääalune noodapüük püsis Eestis kõige kauemini Põhja-Eestis (1960. a-teni).

Allikas: Mereleksikon, 1996

August, 2018

Vaata lisaks:

Hagepüük
Võrgupüük
Noodapüük
Noot