Kõhrkalad (Chondrichthyes)

Kõhrkalad (Chondrichthyes), varasemalt ka põiksuused, kondrihtüsed, keelikloomade klass selgroogsete (Vertebrata) alamhõimkonnast. Soome rustokalat; vene хрящевые рыбы.

Eraldusid umbes 450 miljonit aastat eest rüükaladest (Placodermata). Suurima mitmekesisuse saavutasid Karboni ajastul, misjärel on toimunud liikide arvu vähenemine ja enamiku kõhrkalade rühmade väljasuremine. Tänapäeval üle 800 liigi, peamiselt hailised.

Jagunesid juba vanaaegkonnas 6 rühmaks (alamklassiks), millest 4 on tänaseks välja surnud:

Alamklass: Varilõpuselised (Elasmobranchii)

Hailised (Selachimorpha)

Railised (Batoidea)

Alamklass: Täispeased (Holocephali)

Meritondilised (Chimaeriformes)

Alamklass: Akantoodid (Acanthodei) †

Alamklass: Protoselahhid (Protoselachii) †

Alamklass: Eugeneodontida †

Alamklass: Symmoriida †

Enamasti keskmise suurusega või suured kalad. Suu asub pea alaküljel, pea külgedel on silmad ja nende taga viis paari lõpusepilusid. Paaritud ja paarisuimed. Viimased on arenenud külgmistest nahakurdudest ja aitavad ujumissügavust reguleerida. Nahal plakoidsoomused. Tõelised soomused ja ujupõis puuduvad.

Skelett luustumata ja kõhreline, kohati lubisoolade sisalduse tõttu jäik (nt selgroolülides). Selgroog liigendunud keha- ja sabaosaks. Selgroolülide lülikehad kummaltki poolt nõgusad; lülidevahelistes õõnsustes seljakeelik, mis läbib kogu selgroogu. Kolju jaguneb näokoljuks, ajukoljuks ja lõpusekaarteks. Ajukolju on suhteliselt lihtsa ehitusega kõhrest moodustis, kus paikneb peaaju. Näokolju jaguneb lõuakaareks ja keelekaareks. Lõpusekaari on 5 paari, primitiivseimatel haidel ka 7. Hambad on plakoidsoomuste teisendid (polüfüodontsed hambad), millega on kaetud suu sisekülg. Suust satub toit neelu ja edasi lühikesse söögitorusse, mille tagumine osa on laienenud maoks. Viimasel on peamiselt toidu säilitamise funktsioon, seedimises oluliselt ei osale. Maole järgneb lai sool, mille sisepinnal on iseloomulik keeritskurd. Soole algusossa siseneb maksast sapijuha, samuti kõhunäärmejuha. Maks on suhteliselt suur. Soolestik lõpeb kloaagiga.

Hingamine toimub lõpuste abil. Suurel osal kõhrkaladest on esimene lõpuseava muundunud hingatsiks. Hingamisel imetakse vesi hingatsi ja suuava kaudu neelu, seejärel väljutatakse lõpuste kaudu.

Jääkainete eritamine toimub osaliselt naha kaudu. Neer jaguneb eesmiseks ja tagumiseks pooleks. Emastel talitleb jääkainete filtreerimisel kogu neer, jääkained väljutatakse neeru eesosast neerujuha kaudu ja neeru tagaosast kusejuhade kaudu. Kõik mainitud juhad suubuvad kuseurkesse, mis avaneb kloaaki. Isastel on eritusfunktsioon vaid neeru tagumisel poolel, eesmine pool osaleb koos neerujuhaga sugurakkude tootmises. Jääkained väljutatakse vaid kusejuhade kaudu.

Isasloomade seemnesarjad on ühenduses neerudega. Osa mõlemast kõhuuimest on isastel kujunenud kopulatsioonielundiks – pterügopoodiks, mille abil seemnerakud viiakse emaslooma kehasse (viljastumine on sisemine). Emaste munasarjad asuvad neerude all, on paarilised või paaritud. Munad on suhteliselt suured ja neid toodetakse vähe (tavaliselt mõnikümmend). Osadel liikidel jäävad munad emakasse ja valmivad seal (eluspoegijad), teistel nad munetakse ning nad jäävad seejärel oma jätkete abil veetaimede külge.

Kõhrkalade veri sisaldab rohkesti karbamiidi, mistõttu on merevee suhtes hüpertooniline. Vesi tungib seetõttu vabalt läbi naha kõhrkalade kehasse, aktiivselt ei joo nad kunagi. Vee ülejääk eritatakse neerude kaudu.

Valdav osa kõhrkalu elab meredes. Üle poolte liikidest on röövtoidulised. Kõhrkalade munad on toiduks paljudele väiksematele kaladele. Et kõhrkaladel puudub ujupõis, peavad nad vajaliku sügavuse säilitamiseks olema pidevas liikumises, muidu vajuvad nad põhja.

Vaata lisaks: