Elavhõbe (Hg)

Elavhõbe (Hg), keemiline element, mille aurud ja elavhõbe-orgaanilised ühendid on inimesele ohtlikud. Veest omastab organism elavhõbedat metüülelavhõbeda kujul, mis kahjustab eelkõige inimese närvisüsteemi. Elavhõbe on aine, mis kontsentreerub toitumisahelas ja seetõttu võib mõnes veekogus leiduda kalu, kelle kehas on elavhõbeda ühendite sisaldus suur. Sellise kala söömine on väga ohtlik. Nii juhtus Jaapanis aastail 1950–1970, mil keemiatehas Chisso laskis oma elavhõbedat sisaldavad reoveed Minamata lahte. Tulemuseks oli 1784 surnut.

Elavhõbedamürgistuse võib saada juba siis, kui inimorganism omastab päeva jooksul 0,4 mg elavhõbedat. Surmavaks doosiks loetakse 150 mg kuni 300 mg elavhõbedat. EL normiks on kuni 0,5 mg elavhõbedat 1 kg toorkala kohta. Kesk-Soome, Lõuna- ja Kesk-Rootsi ja ka Lõuna-Norra järvedes on kuni 80% juhtudest leitud, et haugides on elavhõbedat üle normi. Eestis sisevetes on haugide elavhõbe igati normis (enamasti alla 0,1 mg). Erinevus tuleneb esiteks sellest, et aurustunud elavhõbe kandub õhumassidega suurematele laiuskraadidele, kus sadeneb jahedamas õhus. Teiseks sellest, et meie järvedes on märksa rohkem orgaanilisi aineid kui skandinaavia vähetoitelistes järvedes: elavhõbe jaotub siin suurema hulga organismide ja setete vahel, toimub bioloogiline lahjenemine. Ehkki Skandinaavias soovitatakse järvehaugide söömist piirata, ei pea neid päriselt menüüst välja jätma, sest mõõdukal kasutamisel saab inimese organism hakkama elavhõbeda “lukustamisega” valkudesse. Uuringud on tehtud haugi osas, kuid tulemused võib kanda üle ka teistele röövkaladele nagu ahven, koha, forell jt.

Vaata lisaks: