Emakala inimtoiduna

Eesti talikalastajad jätavad emakalad tihtipeale jääle lebama, toiduks lindudele, kuid läti kalamehed peavad emakalast lugu. Häädemeeste kandis (nt Läti piiri äärde jäävas Treimanis) ongi eesti rannakalurid nimetanud emakala ka läti angerjaks. Emakala on lätlastele ka rituaalne kala - temast valmistatud toit peab olema lätlaste pulmalaual - ilmselt on see kala oma sünnitamisviisiga sigivuse sümboliks. Ei põlata emakala ka Vahemere-maades, kus teda pannakse meeleldi kalasuppidesse. Emakalast on lugu pidanud ka taanlased, kuid nende vetes on emakalavarud napiks jäänud peamiselt kormoranide tõttu, kellele emakalad on vägagi nokka mööda. Emakala moodustab ka meie vetes kormoranide põhitoiduse (üle 90%), ise on ta aga ablas marjasööja, kes paneb nahka märkimisväärse osa räimekudust nii kevadel kui ka sügisel.

Emakala valge ja tihke liha on väga maitsev. Rannarahvas küll teab, et emakala on „magus“ kala, eriti suitsutatuna, kuid niisugust murrangut nagu angerja või silmu puhul, ei ole suhtumises emakalasse veel toimunud.

Toiteväärtus ~ 88 kcal/100 g, rasvu ~ 2%, valke ~ 17,5%

Puhastamine. Limast puhastamiseks nühi emakala soolaga või kaabi noaga, seejärel lõika otsast pea, lõika lahti kõht ja võta välja sisikond. Pese või puhasta paberiga. Et emakalad on üsna pisikesed, pole mõtet fileerimisega vaeva näha, lõika lihtsalt kalad koos naha ja luudega juppideks.

Praadimine. Paneeri puhastatud emakala jupid jahuga ning prae kas koorevõi või taimeõliga kuumal pannil. Soola ja pipart raputa kuumadele kaladele pärast praadimist. Juurde sobib valge kaste (bešamell), kuumad kartulid.

Marineerimine. Paneeritud ja praetud emakala juppidele keeda peale samasugune standardmarinaad nagu praetud haugi, räime või lesta marineerimisel.

Vaata lisaks: