Catch and release

Catch and release, rahvusvahelise lühendina C&R (püüa ja vabasta), huvikalastuses esinev toimimisviis, mille puhul tabatud kala lastakse tagasi veekokku. Esimesed üleskutsed niisuguseks toimimiseks kõlasid 20. sajandi alguses Suurbritannias, et vältida jahitavate liikide kadumist suure püügikoormusega veekogudest. Tänapäeval tohibki paljudel Suurbritannia jõgedel kas täies ulatuses või lõiguti püüda lõhet ja forelli üksnes C&R viisil. USA-s sõnastas 1936. a tuntud kalastaja, kirjanik ja filmitegija Lee Wulff põhimõtte selliselt: „Sportkalad on liiga väärtuslikud selleks, et püüda neid vaid üks kord“. Tänapäeval on USAs rohkelt veekogusid, kus mõnede liikide puhul on lubatud üksnes C&R, niisamuti ka Kanadas, kus paiguti nõutakse ka püüki ilma kidadeta konksudega, et vabastatavaid kalu vähem kahjustada.

Euroopas on karpkala püüdjatel tavaks suured isendid tagasi veekokku lasta, kuna just suurtest isenditest oleneb suurel määral populatsiooni heaolu. Sedasama teevad ka mitmed huvikalastajad Eestis, kui tabavad eriti suuri hauge, kohasid või forelle. Alamõõduliste kalade vabastamine on kalastajate jaoks kohustuslik, kuid mitmed kalamehed, esmajoones forellikütid, on omaks võtnud ka nö omaenese alammõõdu ning lasevad tagasi kalasid, keda nad kalastuseeskirjade järgi tohiksid tegelikult saagiks võtta. Tabatud kalade vabastamine on sätestatud ka mageveekogudes peetavate õngitsemisvõistluste rahvusvahelistes eeskirjades: tabatud kalad kogutakse sumpa, pärast kaalumist aga vabastatakse (ei puuduta talviseid võistlusi jääaluses kalapüügis). Väga populaarne on C&R Euroopa ja USA lendõngitsejate seas, kus kala vabastamine on pigem reegel kui erand. Sellist hoiakut on tugevalt kujundanud Robert Redfordi film „A River Runs Through It“ (1992. a), milles on oluline roll ka kalastuseetikal.

Seevastu Saksamaal ja ©veitsis on C&R püügiviis loomakaitseseltside survel keelustatud, kuna sellega arvatakse põhjustavat kaladele tarbetuid kannatusi.

Küsimusele sellest, kas ja kuivõrd kalad valu tunnevad, puudub selge vastus. Edinburgi ülikoolis kanti vikerforelli huultele mesilasmürki ja äädikhapet, mille peale kalad hakkasid oma huuli hõõruma vastu basseini seinu ja põrandat: dr Lynne Sneddon järeldas, et see vastab valu tundmise kriteeriumidele. Seevastu James D. Rose Wyomingi ülikoolist väitis, et see võib näidata pigem kalade keemilist tundlikkust ja valutundlikkuse tõendid on ebamäärased. On siiski tõsiasi, et osa pärast tabamist vabastatud kalu sureb peatselt. See oleneb suurel määral ka liigi iseärasustest ja püügioludest. Näiteks on merisiigade vabastamine Eestis väga vähese efektiivsusega, kuna merisiig on seedavõrd õrn liik, et reeglina pärast vabastamist ellu ei jää. See omakorda muudab vägagi küsitavaks ka seadusepügala, mille põhjal tuleb alamõõdulised siiad tagasi vette lasta. Samuti pole vabastamine tulemuslik kalastamisel suurest sügavusest (üle 30-50 m), kuna kalade kiirel väljatoomisel põhjustab järsk rõhumuutus neile sisemisi vigastusi, barotrauma.

Kalade vabastamisel on eelistatud nende püüdmine ja vabastamine selliselt, et kala pärast tabamist veest välja ei toodagi, vaid eemaldatakse konks (nt näpitsate abil) suust otse vees. Oluline on mitte rikkuda kala katvat limakihti ja seepärast ei tohiks kalu puutuda kuivade kätega. Lendõngitsejad kasutavad kalade hõlpsamaks vabastamiseks sageli ilma kidateta õngekonkse. Kui kala on saanud (sügavalt haaratud) konksu vabastamisel oluliselt vigastada (nt verised lõpused), pole tema vabastamine kalavarude säilitamise seisukohalt enam mõttekas.