Angerjaõngejada

Angerjaõngejada(ridaõng, põhjaõngejada, õngekast), püügivahend, mida kasutatakse Eestis peamiselt just angerjate püüdmiseks. Kujutab enesest pikka pealiini, mille külge on seotud konksudega lipsud. Õngejada lapatakse (soritakse, klaaritakse) kasti (kaussi, ämbrisse), mille sees viiakse püügipaika. Pärast püüki korjatakse õng taas kasti või ämbrisse.

Pealiiniks (liininööriks, selinööriks) võetakse 1-1,5 mm läbimõõduga nöör, lipsumaterjaliks peenem (0,3-0,3 mm). Lipsude kaugus üksteisest peab olema selline, et need vees omavahel kokku ei ulatuks, tavaliselt on see 2-3 m, lipsude pikkus 40-60 cm. Lipsude otsa seotakse konksud, mille suurus on traditsiooniliselt selline, et konksukaar vastaks enam-vähem väikese sõrme küünekaarele. Eelistatakse pikema jalaga konkse, mida on hõlpsam kaladel suust (kurgust) kätte saada.

Sööt pannakse konksudele kas kaldal, kui selleks kasutatakse ööusse, või paadis, kui kasutatakse elussöödakalasid. Ööussidega söödastamisel on ohuks see, et väänlevad ussid võivad õngejada sassi ajada; selle vältimiseks laotakse ussidega konksud ridamisi õngekasti ühte otsa ja ridade vahele pannakse märga liiva. Samuti kasutatakse sälgutatud servadega kaste, mille puhul lipsuotsad pannakse järjestikku sälkudesse nii, et ussidega konksude asend on fikseeritud.

Paadist lastakse õngejada vette enamasti kahekesi: üks mees aerutab või juhib vaiksel käigul sõitvat paati, teine laseb õngejada vette - kui söödaks on eluskalad või merikilgid, siis ka söödastab „käigu pealt“. On kogenud kalureid, kes tulevad toime ka üksinda, kuid see eeldab, et õngejada on väga hoolikalt lapatud ning „jookseb välja“ ilma tõrgeteta.

Õngejada algusse (või lõppu või lõppu ja algusse) kinnitatakse (raskusega) poi, mille järgi hiljem õnge üles leida.

Elussöödakalade kasutamisel on kalurid kasutanud sööda säilitamise abivahendina ujuvsumpaehk „torpeedot“.

Angerjaõngejada võib panna püügile ka madalas meres jalgsi liikudes. Sellisel puhul kasutatakse niisugust õngekakasti, mille saab rihma abil nö rinnale riputada. Vahel kasutatakse abivahendina ka (laste) kummipaati, millesse asetatakse õngekast. Jalgsipüügil on heaks abivahendiks ka pika ja peenesilmalise kotiga kahv, kuhu panna tabatud angerjad. Libe kala haaratakse juba vees kahva ja seejärel lõigatakse lips läbi, kuna tihti on angerjas konksu nii sügavalt sisse söönud, et selle saab kätte alles kala puhastama hakates.

Et õngejada sassi ei läheks, tuleb õngekasti säästa järskude raputuste eest, nt tasub autosõidul panna õngejadale katteks midagi pehmendavat. Kui klaaritud kast ümber kukub, on õigem see kohe uuesti läbi lapata, mitte jääda lootma, et ehk jookseb liin siiski vettepanemisel ise lahti.

Pärast kalalkäiku kasutavad kalamehed õngejada klaarimiseks vahel niisugust võtet: kogu kastitäis õngi keeratakse kastist ühe ropsuga välja, põrandale või maapinnale ning hakatakse klaarima sellest otsast, mis peitus kasti kogu nöörihunniku all. Kui õng olnud kastis pikemat aega ja ära kuivanud, kastetakse kogu ümberpööratud nööripundar enne klaarimist korralikult märjaks – märg liin jooksab lahti märksa kergemini.

Õngejada pannakse püügile päikeseloojangu ajal või pärast seda, et teised kalad (ahvenad, kiisad, ogalikud) konkse söödast paljaks ei sööks. Välja võetakse õngejada varavalges, et linnud neid ei ründaks või nad ise endid lahti ei rabeleks.

Parimateks söötadeks peetakse ööussi, ninglit (väike tobias), merikilki ja krevetti.

Kutselised kalurid kasutavad enamasti õngekaste 200 või ka 300 konksuga, huvikalastajad 100, 50 või 25 konksuga.

Angerjate vähesuse tõttu on püük angerjaõngejadaga sellel sajandil soiku jäänud.

Allikas: V. Kor¾ets. Õngitsemine+. Tallinn, 2013

November, 2017