Särg ja roosärg pärimuses

Rahvapärane süstemaatika peab särje ja roosärje eristamisel särje tunnusteks punaseid silmi ja hõbejat värvust, roosärje tunnusteks kollakaid silmi, kullaläikelist värvust ja punaseid uimi. Liigispetsiifilistele omadustele viitavad rahvasuust kogutud nimetused, nagu valge särg, harilik särg, päris särg, punasilm-särg särje kohta ja kuldsärg, punahänd, punaperse, punatiib roosärje kohta (vrd saksa k Rotfeder - punasulg, ingl k red-eye - punasilm jts). 

Õngepüügiks oluline kudemisaeg kajastub nimetustes, mis fikseerivad mingi samaaegse orientiiri fenoloogiliste nähtuste seast. Kuna särg koeb kohe pärast jääminekut, peaksid jääsärg ja keltsasärg olema kasutatud särje kohta või siis välimuselt sarnase teibi Leuciscus leuciscus kohta, kes alustab kudemist enne särge. 

Nimetused lehesärg, lepasärg viitavad vististi optimaalsele püügiajale: Särjekalad olla siis kudemas, kui lepad hiirekõrvul on (pakatama hakkavad), ja olla neid siis kõige parem püüda (Tori). 

Jälgitud on kaseurbade pakatamist: Kui kõourb lahki, sis särje kõtt ka lahki (Vastseliina). 

Ütlus särjed koevad jüripäeva aeg peaks kehtima vana jüripäeva kohta (vkj 6. mai). 

Veel on silmas peetud rohukonnade krooksumahakkamist (Tartumaa), kanakoolme õitsemist (Halliste), rukkiõitsemise aega (Keila). Võimalik, et viimane märgib roosärje kudemisrännet - selle soojalembese liigi kudemisaeg on hilisem kui särjel, kestes mai teisest poolest juuli alguseni.

 

Mitmed nimetused viitavad kala elupaigale või asukohale, liiginimetust täpsustamata: porisärg, mudasärg, muasärg, rabasärg, roosärg, roopuhu, rooservak, rohusärg, jõesärg. 

Suhteliselt luise toidukalana pole särjed kuigi kõrgelt hinnatud (särg on sulasekala). 

Kui kevadel esimesest püügist saadi esimeseks kätte särg, peeti seda halva kalaõnne märgiks (Türi, Tarvastu). Et head saaki pole loota ka talvel, seda järeldati siis, kui viimase sügisese püügi aegu saadi palju särjepuru (Saaremaa). Nagu ahvengi, on särg tavaline ja hästi tuntud, nähtavasti fantaasiat rakendama ärgitava omapärata kala. Ühe napisõnalise jutukese võib arhiivitekstide seast siiski leida (ilmselt on see mõjutust saanud F. R. Faehlmanni müütilisest muistendist «Emajõe sünd».

 

Kas lehmasõra jäljendi all on mõeldud lõpusekaart või luude ja kõhrede kuju, seda pole nii napi teate puhul võimalik täpsustada. Mõne Viljandimaalt pärit teate järgi ei tohtinud süüa särje pead:

Võib-olla tuleneb keeld sellest, et väljapüütud särjekalade hootine võbelemine meenutas malaariahaige (halltõves) inimese vappekülma hoogusid. 

Allikas:

Mall Hiiemäe. Kakskümmend kaks kala Eesti rahvausundis. Folklore.ee

Juuli, 2014