Kalapeedia Otsing Kaastöö

Otsingu tulemused:

muuda otsingut | sulge otsinguaken

Koger (Carassius carassius)

Koger, ka harilik koger, kuldkoger (Carassius carassius) on kalaliik karpkalalaste (Cyprinidae) sugukonna päriskarpkalalaste (Cyprininae) alamsugukonna perekonnast kogred (Carassius)

[inglise - crucian carp, english carp, golden carp; prantsuse - cyprin, carache, carassin, carouche, gibele, meule; saksa - Bauernkarpfen, Karausche, Giebel, Krus jm; kreeka - koutsouras; itaalia - carassuo; jaapani - funa; leedu - paprastasis karosas; läti - karūsa; poola - karas; rootsi – ruda; soome – ruutana; taani – karuds; vene - обыкновенный карась]

Eesti keeles kaasnimedena ka: karus, kogri, koks, mudak, mudakoger, porikala, ruus

Koger. A. Turovski joonistus (Eesti mageveekalad)

Kirjeldus

Keha kõrge, matsakas, külgedelt lamenenud. Suu otsseisune, neeluhambad ühes reas. Selja- ja pärakuuime eesosas paljuhambuline ogakiir. Seljauime välisserv kumer, sabauime väljalõige väike. Soomused suured, siledad.

Selg tume, hallikasrohelisest pruunikasroheliseni, küljed rohekaskollased pronksi- või vasekarva helgiga, kõht valkjas. Seljauim rohekashall, sabauim punakashall, paarisuimed ja pärakuuim kollakaspunakad. Noortel sabauime alusel tume laik.

Metsa- ja soojärvedes elavad kääbuskasvulised mudakogred on üsna madala kehaga, sageli üleni tumedad, mõnikord peaaegu mustad.

Loendatavaid tunnuseid: Seljauimes 3-4 ogakiirt ja 15-21 pehmet kiirt, rinnauimes 1-2 ogakiirt ja 12-17 pehmet kiirt, kõhuuimes 1-2 ogakiirt ja 6-9 pehmet kiirt, pärakuuimes I2-3 ogakiirt ja 5-8 pehment kiirt; lõpusepiisid 23-34; soomusvalem 29 6-8/5-7 36.

Levik, eluviis

Alglevila Ida-Euroopast Siberini (Kolõma jõeni). Kesk- ja Lääne-Euroopasse laialdaselt asustatud levila, kuid levila on katkendlik. Viljeldakse ka kalakasvandustes.

Eestis elab ligemale 250-s järves ja veerandsajas aeglases vooluga jões. Hapnikunappust väga hästi taluva kalana võib asustada selliseid metsa- ja soojärvi, kus teised kalaliigid ei saa elada. Seal kujunevad reeglina välja kääbuskasvulised kogrepopulatsioonid.

Kokre tabatakse ka Väinamerest.

Koger hoidub veekogu põhja ning on paikse eluviisiga. Armastab mudast põhja ja rohket veetaimestikku. Talvitub sügavamates kohtades talveune taolises seisundis.

Sigimine

Eestis emastel suguküpsus enamasti 4-5-aastaselt (L 17-19 cm), isastel reeglina aasta nooremalt (12-15 cm). Kudemine enam-vähem samal ajal ja samades kohtades, kus linaskil (harilikult juuni algusest 17-18 ºC juures kuni augusti keskpaigani, koelmuteks taimestikurikkad kohad). Mari väljutatakse harilikult rohkem kui kolme portsjonina.

Küpsed marjaterad heleoranzhid, üsna väikesed (läbimõõduga 1,1-1,2 mm), arvukad: absoluutne viljakus tavaliselt 60 000 270 000 marjatera, suhteline viljakus 200-250 marjatera.

Haudeaeg reeglina kõigest 3-4 ööpäeva. Kooruvad vastsed 5-6 mm pikkused (L), rohkem arenenud kui linaski omad, vajades vaid kuni paaripäevast kosumisaega. Toitu otsivad vastsed tegutsevad väikestes parvedes, kuid maimud ja suuremad kogred eelistavad olla üksikult omaette.

Toitumine

Noorjärkude põhitoiduks tavapäraselt zooplankton, mis asendub põhjaloomastikuga. Kohati sööb üsna rohkesti detriiti. Talvel paastub.

Kasv ja vanus

Kasvutempo Eestis teiste kaladega võrreldes aeglasevõitu: aastased enamasti 4,4-5,6 cm pikkused (L) ja 1-2,5 g raskused, kolmeaastased 11-12 cm ja 20-30 g, viieaastased 18-19 cm ja 100-140 g, seitsmeaastased 22-24 cm ja 200-300 g, kümneaastased 27-30 cm ja 470-650 g, viieteistaastased 33-35 cm ja 0,9-1,2 kg. See käib niiöelda normaalse kogre kohta. Kääbuslik mudakoger kasvab tavaliselt kümmekond korda aeglasemalt ja saab vaid 15-17 cm pikkuseks.

Emaste kasvutempo ja eluiga ületavad isaste oma.

Suuruserekord Eestis: 2,2 kg, L 41 cm, emane (Mäuste järv Harjumaal, püüdis Meelis Kütt harpuuniga mais 2000). Maailmarekordid: 4,9 kg, L 64 cm, umbes 20 aastat (Soome, 1944).

FishBase's toodud suurima pikkusena 64 cm, suurima massina 3,0 kg ja pikima elueana 10 a.

Püük ja kasutamine

Tööndusliku püügikalana on kogre osatähtsus Eestis väike, kuid see pole tingitud kokrede vähesusest, vaid madalast nõudlusest, kuivõrd toidukaladena pole kokri Eestis õieti omaks võetud, põhjuseks tõenäoliselt kokrede sagedane mudalõhn ja -maitse. mõnedes niinimetatud kogrejärvedes võib olla kohaliku tähtsusega. Kogusaak Eestis mõne tonni ümber aastas.

Spordikalana on koger hinnatud kõrgemalt, sest suuremate kokrede püüdmine on õngitsejale elamuslik tegevus. Väiksemaid kokri kasutavad huvikalastajad sageli elussöödana haugipüügil, sest kogred on söödakaladena teistest liikidest vastupidavamad ja maitsevad röövkaladele hästi.

"Kuigi meie veekogud on asustatud enamjaolt just väiksemate ja keskmiste kokrede poolt, leidub ka niisuguseid, kust on võimalik tabada korralikku trofeekokre. Kogemuste põhjal võib öelda, et üldiselt elutsevad madalas vees väiksemad kalad, kopsakamad poisid aga satuvad õnge otsa enamasti hoopiski 2–3 meetrises, harva ka sügavamas vees. Mõistagi ei pea kokre püüdma vaid sisevetes – ka meie rannikuveed on selle kala poolest rikkad. Nii rikkad, et Pärnu kandi kalurid suisa vihkavad seda kalaliiki – tulu temast on minimaalne või lausa olematu, aga tööd põhjustab võrkudesse jäänuna palju. Lisaks Uulu kanalile püütakse suurt merekokre aina enam Pirita ja Jägala jõest, kus saadakse vägagi tõsiseltvõetavaid eksemplare. Mais-juunis kohtab seda kala tihti koos roosärjega pea igas väikseimaski sadamabasseinis, kust nende püük ujukiõngega võib ulatuda kümnete kilodeni päevas. Tihti kihavad sellest kalast ka Saaremaa ja Hiiumaa sadamad (näiteks Lehtma), kanalid (Orjaku, Laisma) ja madalama veega lahed. Ka näiteks Haapsalu Tagalahes pole kilone koger mingi erandlik nähtus ja vahel võib päeva jooksul neid käsi-, topsi- või põhjaõnge otsa sattuda õige mitu."¹

Foto: Kaido Pern/Kalale.ee. Koger kaaluga 1,9 kg.

Aastane töönduslik kogupüük maailmas aastatel 2000-2010 vahemikus 4045-6308 tonni. Suurimateks püüdjateks on Kasahstan ja Jaapan.

Hoopis suurem ja pidevalt kasvav on kalakasvatustest tulev aastatoodang: 1 202 411 tonnilt 2000. aastal 2 451 844 tonnini 2012. a. Lõviosa sellest kasvatatakse Hiinas. Tõsi, tõenäoliselt moodustavad väga olulise osa nuumkokredest hoopiski (hiina) hõbekogred (Carassius auratus auratus, inglise k Asiatic Goldfish).

Kogre liha on kvaliteedinäitajate poolest keskpärane (rasvasisaldus 2-5%, kalorsus 80-105), ent üsna maitsev.

Poola köögist pärineb kokrede küpsetamine/hautamine hapukoores (karasie w smietanie), mis võib aga algselt olla päritud juudi köögist.

Vene köögis on eripäraseks kogreroaks borštš kokredega (Борщ с карасями)

Allikad:

E. Pihu, A. Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 1979

1 Harri Nurk. Koger, meie lapsepõlve kala. Ajakiri Kalastaja nr 61

Carassius carassius FishBase's (juuni, 2014)

Crucian carp Wikipedias (inglise)

Juuni, 2014

Vaata lisaks:

Kuldkala (Carassius auratus)
Hõbekoger (Carassius gibelio)
Kogred (Carassius)