Vikerforell (Oncorhynchus mykiss)

Vikerforell (Oncorhynchus mykisson kalaliik lõheliste (Salmonidae) sugukonna idalõhede (Oncorhynchus) perekonnast

[Inglise - rainbow trout, baiser, bow, brown trout, hardhead, kamloops trout, redband, salmon trout, silver trout, steelhead jm; prantsuse - truite arc-en-ciel; saksa - Regenbogenforelle, Föhre, Stahlkopfforelle; kreeka - pestropha; itaalia - trota iridea; portugali - truta-arco-iris; hispaania - trucha arco iris, cabeza de acero; taani - regnbueørred; islandi - regnbogasilungur, urriöi; hollandi - regenboogforel; läti - varaviksnes forele; poola - pstrag teczowy; leedu - vaivorykshtinis upetakis; norra - regnbueaure; rootsi - regnbågslax; soome - kirjolohi; vene - микижа, радужная форель, камчатский лосось; jaapani - masu, niji-masu; türgi -  alabalik türü]


Taksonoomiast
Mõnekümne aasta eest nimetati vikerforelliks lõhede (Salmo) perekonda kuuluvat liiki Salmo irideus. Tänapäeval hõlmab vikerforell kui taksonoomiline üksus ka mitut muud kunagi iseseisvateks liikideks peetud kalaliiki, nt kamtshatka lõhe (Salmo penshinensis), mükiss (Salmo mykiss) ja teraspea-lõhe (Salmo gairdneri). Ka on vikerforell nüüd liigitatud idalõhede (Oncorhynchus) perekonda.
 
"Algsed, 1800.-ndate lõpul toimunud vikerforelli asustamised teistesse maadesse said alguse Californiast, McCloudi jõel Shasta mäe lähedal asuvast haudemajast toodud kaladest. Seetõttu nimetatakse seda vormi shasta tüveks, nagu näiteks tegi N. Mikelsaar oma 1984 aasta Eesti kalade raamatus. Hiljem on aga vikerforelli kalakasvatuse tarbeks kodustamise käigus toimunud väga intensiivne tõumaterjali segamine ja aretustöö, kasutatud on vormide ja liinide ristamisi, perekonnavalikut ning geneetilisi manipulatsioone ja praegust kasvatatavat vikerforelli pole mõtet looduses esinevate alamliikidega seostada."1

Looduses elava vikerforelli puhul eristatakse jätkuvalt erinevaid ökoloogilisi vorme, kelledest mõndasid käsitletakse ka alamliikidena:

Oncorhynchus mykiss (Walbaum, 1792), [Rainbow trout, steelhead, redband trout], vikerforell
O. m. irideus f. beardsleei, [Beardslee trout]
O. m. newberrii (Richardson, 1836), [Great Basin redband trout]
O. m. irideus (Walbaum, 1792), [Coastal rainbow trout]
O. m. gairdneri (Richardson, 1836), [Columbia river redband trout], teraspea-lõhe
O. m. stonei, [McCloud River redband trout]
O. m. mykiss, kamtshatka lõhe ja mükiss
O. m. nelsoni (Evermann, 1908), [Baja California rainbow trout]
O. m. ssp., [Mexican native trout]
O. m. gilberti, [Kern River rainbow trout]
O. m. whitei (Evermann, 1906), [Little Kern River golden trout]

Kirjeldus
Vikerforellil on tüüpiline lõhelase voolujooneline kehakuju, kuid teiste forellidega võrreldes on ta natuke jässakam. Värvus sõltub elupaigast, vanusest, soost, suguküpsuse astmest. Selg on tumehall, sinkjas- või rohekashall, kõht kollakashallist hõbedaseni, küljed oliiv- või hallikasrohekad, sinakad või kollakad. Piki külge kulgeb iseloomulik roosakaslilla lai (kuni 1/3 keha kõrgusest) vööt. Ülalpool vööti tihedalt musti tähne, allpool neid hõredamalt. Seljauim, rasvauim ja sabauim kaetud mustade täppidega, teised uimed enam-vähem ühetoonilised. Kudeajal on isased tumedamad, punane küljevööt eredam, kõht tihti lausa tahmast värvi ja nende alalõual areneb konks. 
Maimude külgedel on lõhilastele tüüpilised tumedad tähnikulaigud, nn. näpujäljed. 

Euroopa tarbija soov näha forelli lõhesarnaselt hõbedasena on viinud selleni, et aretuse ning intensiivse söötmise tulemusena on kasvandustes peetavad forellid tüsedad, väljast vähe värvilised, kuid erepunase lihaga. Kasvatatud vikerforellile on iseloomulikud ka tugevasti kulunud uimed.1 

Morfoloogilisi tunnuseid: seljauimes ogakiiri 3-4 ja pehmeid kiiri 9-11; rinnauimes 1 ogakiir ja 12-14 pehmet kiirt; kõhuuimes 1 ogakiir ja 8-11 pehmet kiirt; pärakuuimes 3 ogakiirt ja 8-11 pehmet kiirt; lõpusepiisid 15-20; soomusvalem 106  21/20  138. Sahkluu külgvaates kõverdunud.

Päritolu, levik, eluviis
Algkodu Põhja-Ameerika lääneosa jõgedes-järvedes. On siirdelisi ja paikseid vorme. 
Introdutseeritud 19. sajandi teisel poolel tiigikalana üle kogu maailma. Euroopasse (kõigepealt Prantsusmaale ja Saksamaale) toodi 1879. a.
Eestisse toodi vikerforell esmakorselt Venemaalt (Ropsha tiigimajandist Peterburgi kubermangust) 1896. a. Soomesse 2 aastat varem). 
Nõukogude ajal prooviti Eestis Soomest, Saksamaalt, Ameerika Ühendriikidest ja Jaapanist toodud vikerforelli vormide (teraspealõhe, kamloops, Donaldsoni forell, nn soome superforell) kasvatamist, ent praeguseks pole neist katsetustest midagi säilinud ja kogu Eesti forellikasvatus põhineb marja või noorkalana Taanist ja Soomest igal aastal sisse toodavatel asustuskaladel. Kasvatamiseks kasutatakse ainult emaskaladest koosnevat asustusmaterjali. Isased kalad saavad suguküpseks noorena, nende liha kvaliteet halveneb, nad muutuvad agressiivseks.1

Vikerforell satub kalakasvandustest ka meie looduslikesse vetesse, eeskätt jõgedesse, aga ka Võrtsjärve ja teistesse järvedesse. Palju on tehtud ka sihilikke asustamiskatseid siseveekogudesse ja merelahtedesse (Matsalu l., Haapsalu l. jt.), isetaastuvaid asurkondi pole peaaegu kunagi moodustunud ja tagasisaagid on olnud väikesed. Eestis on teateid kudepesadest või noorjärkude esinemisest olnud Esna, Kunda ja Pirita jõgedest. 
Meres sattus vikerforelli kõige rohkem Eesti kalurite püünistesse siis, kui forelli kasvatati meresumpades, sest sumbad polnud kuigi töökindlad. Ka tänapäeval juhtub Soomes tormikahjustuste tõttu sumpade purunemisi ning seetõttu püütakse meil merest ja jõgedest vähesel hulgal ka vikerforelli. 
Suuremahulisi vikerforelli asustamisi tehti Eestis enamasti harrastuskalastajate initsiatiivil 1980.-ndatel aastatel ja 1990.-ndate aastate alguses, mil lasti igal aastal veekogudesse 5000-45000 noorkala. Soomes on vikerforelli noorkalade asustamine sisevetesse tavapärane praktika.

Vikerforell on väga kohanemisvõimeline liik. Eelistab vee tº 10-18 ºC, ent talub isegi 16-30 ºC. Pole nii nõudlik varjepaikade ja voolurezhiimi suhtes kui jõeforell, võib elada ka kanaliseeritud jõelõikudes.
Looduslikes vetes sööb noor vikerforell zooplanktonit, putukavastseid, väikseid limuseid, vanemad vikerforellid toituvad kaladest. Toitub kõige paremini vee tº 14-18 ºC juures, kuid ei paastu isegi talvel 2-3 ºC juures.
Kasvandustes söödetakse tänapäeval vikerforelli vaid granuleeritud kuivsöödaga, mis tuuakse peamiselt Taani suurfirmadest. Seda kulub 1 kg kala tootmiseks umbes 1,1 kg. 
Looduses saab forell tema liha punaseks muutva värvaine vähilistest või vähilisi söönud kaladest, kasvandusekalale aga antakse vastav värvaine (astaksantiin) söödalisandina.

Sigimine 
Kalakasvandustes võib kudeda novembri lõpust aprilli lõpuni, olenevalt kohalikust tõust ja tingimustest. Kalakasvandustes saab kudemisaega mõnevõrra reguleerida. Marja eelistatakse võtta 5-6-aastastelt emastelt ja niiska 4-5-aastastelt isastelt. 
Koetavate kollakasoranzhide marjaterade läbimõõt 4,5-5,3 mm. Viljastatud marja hautatakse 1,5-2 kuud. Vastsetel kaob rebukott 1-2 nädala jooksul.

Kasv ja vanus 
Kalakasvandustes aastased kaaluvad harilikult 100 g, kaheaastased 500-700 g, kolmeaastased 1-2 kg ja viieaastased 5-7 kg. Merevees sumpades võib saavutada juba teise eluaasta sügiseks turukaalu – 1-1,5 kg.
Maailmarekordiline kaal 22,7 kg (Titicaca järv Peruu ja Boliivia piiril, 1939). 
Vanusepiiriks tehistingimustes võib seniseil andmeil pidada 14 aastat.2

FishBase's antud suurima pikkusena 122 cm (TL), tavapikkus 60 cm (TL), suurima massina 25,4 kg, pikima elueana 11 a.


Pilt: kasutaja Eddie/Kalale.ee; 2,7 kg, püütud merest, 2009

Väljapüük ja kasvatusmahud
Aastane väljapüük loodusest 2000-2011. a vahemikus 1892-4466 tonni, suurimaks püüdjaks Inglismaa, järgnevad Peruu ja Soome.
Hoopis enam saadakse vikerforelli kalakasvatustest, kusjuures toodangumaht suureneb pidevalt: 1990. a — 277 815 t; 2000. a — 491 927 t; 2012. a - 855 982 t. Suurimateks tootjateks on Tchiili, Norra, Türgi, Iraan ja USA.
Eestis kasvatatakse tiikides, sumpades ja basseinides. 1980-ndail aastail ületas aastasaak ajuti 800 t, 1990-ndatel langes see 150-300 tonnini.2 Sellel sajandil on kasvanud umbes 800 tonnini aastas.1 
Suur osa kogutud marjast läheb kaaviari tootmiseks: ajavahemikus 1992-1998 valmistasid Eesti kalakasvandused seda delikatessi keskmiselt 1766 kg aasta kohta.2  

Allikad:
1M. Kangur, T. Paaver. Vikerforell. Ajakiri Kalastaja nr 49
2E. Pihu, A. Turovski. Eesti magveveekalad. Tallinn, 2001
Vikerforell Vikipeedias
Rainbow trout Wikipedias
Loomade elu 4. kd Kalad. Tallinn, 1979
Oncorhynchus mykiss FishBase's (mai, 2014)
Mai, 2014
 

Vaata lisaks:

Idalõhed (Oncorhynchus)