Kalapeedia Otsing Kaastöö

Otsingu tulemused:

muuda otsingut | sulge otsinguaken

Huntahven (Dicentrarchus labrax)

Huntahven (Dicentrarchus labrax) on kalaliik huntahvenlaste (Moronidae) sugukonnast, ahvenaliste (Perciformes) seltsist.

[Inglise k - european seabass, common bass, sea dace, sea perch, white mullet, white salmon; prantsuse k - bar eurpeen, bar franc, bog, brigue, drelique, loup, lubin, pigne jm; saksa k - Gemeiner Wolfbarsch, Meerbarsch, Salmbarsch, Seewolf; türgi k - levrek; kreeka k - lavraki; heebrea k - lavraq, lavraz, nakod; hispaania k - lubaro, baieta, cherne, mero, pintat jm; itaalia k - baicolo, branzin, loasso, luasi, lupu, ragnetta, ragno, serra, spaine, spinu, variolo jm; malta k - lupu, spigola, spina, spnotta; norra k - havabbor; portugali k - chalico, robalo; soome k - meribassi; vene k - лаврáк]

Pika kehaga, seljauime ogakiirtega osa on tagumisest osast vahega eraldatud. Sabavars on üsna pikk ja sabauim väljalõikega. Tume selg, hõbedased küljed ja valge kõht. Lõpusekaanel tumehall tähn.

Levinud Euroopa lääne- ja lõunapoolsetes rannikuvetes: põhjasuunas ulatub areaal Norra rannikuni, lõunas kuni Senegalini Aafrikas, samuti on huntahven tavaline Vahemeres ja Mustas meres.

Kala võib kasvada üle meetri pikaks ja kuni 12 kg raskeks, eluiga kuni 30 a.

Põhiliselt öise eluviisiga röövkala, kes toitub väiksematest kaladest (kilu, hamsa, ateriin, hobumakrell, makrell), koorikloomadest ja peajalgsetest. Eelistadb madalat rannikuvett, kuid võib laskuda kuni 100 meetri sügavuseni. Temperatuuri ja soolsuse suhtes pole huntahven kuigi nõudlik: talub ka jahedamat vett (siiski mitte alla 5° C) ja soolsuse poolest sobib nii ookeani- kui ka magevesi.

Koeb merevees, kus soolsus on vähemalt 30‰, suveks liiguvad aga nii noored kui ka vanemad kalad riimveelistesse rannikulaguunidesse ja jõesuudmetesse, tõustes sageli ka jõgedesse.

Aastane töönduslik väljapüük (avamerel traaliga) on sellel sajandil olnud umbes 10 000 tonni, millest umbes poole püüab Prantsusmaa.

Tähtis spordikala, keda püütakse estuaaridest spinninguga.

Huntahvenat hinnatakse väga kõrgelt ja peetakse hinnalisemaks isegi lõhest.

Huntahven kasvatuskalana

Juba antiikajal kasutati ära huntahvena rändeid selleks, et teda laguunides kasvatada. Kaladel lasti ujuda laguuni ning seejärel suleti sissepääs: laguunides toitusid nad looduslikult või neile anti ka lisatoitu. Itaalias on sellise laguunikasvanduse nimeks vallicultura, Hispaanias esteros.

Suurema ulatuse sai huntahvena kasvatamine möödunud sajandi viimastel aastakümnetel, mil Itaalia ja Prantsusmaa töötasid välja meetodid järelkasvu saamiseks kunstlikult. Enne sajandivahetust laienesid kiiresti Vahemeres, põhiliselt Kreekas asuvad sumpkalakasvandused ning toodangu maht kasvab jätkuvalt. Kui 2000. a kasvatati 70 700 tonni huntahvenat, siis 20012. a juba 153 200 tonni.

Merekalakasvatuses on huntahven koguse poolest lõhe järel teisel kohal.

Huntahvenat tarnitakse ka Eestisse.

Huntahvenaid tabati 2010. a suvel kahel korral ka Eesti kalurite mõrdadest: üks Hiiumaa vetes (34,8 cm, 405 g) teine Saaremaa vetes (37,9 cm, 624 g). Viimase paarikümne aasta jooksul on neli huntahvenat püütud ka Soome vetest ja vähemalt kolm Rootsi rannikult. Pole aga põhjust loota ega ka karta, et huntahven Läänemeres koduneks, seda takistavad meie vete jahedus ja vähene soolsus.

Energeetiline toiteväärtus 112 (123) kcal/100 g, rasvasus 3,5 (3,7)%, valke 20 (21)%

Allikad:

Dicentrarchus labrax) FishBase's (aprill, 2014)

Loomade elu 4. kd Kalad. Tallinn 1979

Aare Verliin. Huntahven, uus kalaliik Eesti faunas. Eesti Loodus 2010/11

Vaata lisaks:

Tähniline huntahven (Dicentrarchus punctatus)
Huntahvenlased (Moronidae)