Kilu nimelugu

Ladinakeelne sprattus on tuletatud kilu ingliskeelsest nimetusest sprat.

Eesti keeles on selle kalaliigi üldlevinud nimetuseks kilu, kuid Ruhnu saarel on kasutatud ka nimekuju kilo. 

Vanemas eesti kirjakeeles ometigi kilu nime ei leidu. Alles 1825-ndal aastal on ajakirja "Marahva Näddala-leht" 11. numbris sõna killoräim. Sõna kiloräim on E. Ahrensi grammatikas (1843), kus selle tähendusena on antud "der kleine Strömling" (väike räim), Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus (1869) on aga juba nimekuju kilu.

Saksakeelsetes trükistes võib sõna kohata juba 18. sajandil. Hupeli raamatus (1777) avaldatud J. L. Fischeri poolt koostatud kalade nimestikus on märgitud Külloströmlinge, estn. Küllosilkud. 

Esimeseks saksakeelseks allikaks, kus esineb sõna killo, peetakse Fr. S. Boeck'i "Versuch einer Wirtschaftlichen Naturgeschichte von dem Königsraeich Ost- und Westpreussen" (Königsberg, 1782—1785).

A. Saareste (1940) oletab, et eestikeelne sõna kilu on tekkinud sõnast kala diminutiivse sufiksi (o)i liitumise teel: kala + (o)i moodustasid sõna kaloi (= kalake, väike kala), sellest tekkis kiloi ja viimasest omakorda soomekeelne kilo (= väikekala, kalakudu) ning eestikeelne kilu.

Eesti etümoloogiasõnaraamatus on pakutud, et kilu võib tõenäoliselt tuleneda samast läänemeresoome tüvest, millest pärinevad kilama ja kile. Kilama üks tähendusi on 'hiilgama, läikima, helkima' ning soome ja karjala kilo on ka 'kiirgus, hiilgus, sära, helk'. 

Kolmanda versiooni kohaselt võib kilu tuleneda hoopiski saksa linna Kiel nimest: nimelt on seal toodetud ja mitmetesse riikidesse turustatud vähemalt 18. sajandist alates suitsutatud kilusid kaubamärgi all "Kieler Sprotte". Wikipedia venekeelses artiklis "Kilu" on toodud oletus, et vene keelde on sõna kilka võinud tulla just Kieli sprottidest.

Allikad:

I. Veldre. Kilu. Tallinn, 1986

Kieler Sprotte Wikipedias

Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn, 2012