Tuur ajaloolis-kulinaarselt

Kõikide tuurlaste liha on kõrgelt hinnatud, seda kasutatakse värskena, soolatuna ja suitsutatuna.

— Vanas Roomas serveeriti patriitsidele tuura kullast kandikul ja lilledega dekoreerituna.

— Claudius Elianus, kreeka-rooma kirjanik II saj., jutustas tohutusuurest järvest Müüdias Kura piirkonnas elanud kaspide maal. Selles järves elasid aitori kirjelduse kohaselt teravaninalised suured kalad, kes kasvasid 8 küünra (3-4 m) pikkuseks. Neid püüti ja veeti müügile. Rasvast valmistati head salvi, sisikonnast keedeti tugevat läbipaistvat liimi.

— Herodotose järgi on teada, et sküütide suguharud püüdsid tuurlasi juba 2500 aastat tagasi.

— Kreekas peeti tuura liha kõige õilsamaks toiduks. Periklese ajastul (V saj eKr) ei möödunud Kreekas ükski tähtis lõunasöök ilma tuurlasteta.

— Hiinas oli tuurade söömine keisripere privileegiks. 

— Prantsusmaal ja Inglismaal oli õigus tuura süüa üksnes kuningatel ja kõrgemal aadlil.

— Venemaal on tuura nimetatud tsaarikalaks (царская рыба) ja see oli ikka tsaaride ja vürstide toidulaual.

— Kaspia mere tuurlasi ja nende püüki mainivad araabia kirjanik Ibn-Fakih oma "Raamatus maadest", Euroopa reisimehed keskajal, sealhulgas ka Marco Polo. Hiljem, XVII sajandil, kirjutab sellest Olearius.

— Venelased püüdsid XV-XVI sajandil tuurlasi Volgast ja selle harujõgedest. Pärast Astrahani vallitamist XV sajandil nihkus püük suurel määral Volga alamjooksule, XIX sajandil aga merele. 

Tuurast tehakse roogasid väga erinevatel viisidel, see on lausa universaalne toidukala, mis võimaldab kokal lasta oma fantaasia lendlema.

Vene köögist nimetagem näiteks kolmekordset uhhaad vähikaelte ja tuuratükkidega.

Tuura küpsetamisel lisatakse kala kuivaks minemise vältimiseks võid, rõõska koort või hapukoort.

Populaarsed on vardas küpsetatud tuuratükid, tuurashashlõkk.

 

Siiski pole tuurlasi püütud sedavõrd nende liha kui hoopis kalamarja (umbes 1/5-1/6 kala kaalust) ning ujupõite (!) pärast. Tuurlaste marjast valmistatakse hinnalist kaaviari, ujupõitest valmistati aga suurepärast liimi, mida kasutatakse eriti viinamarjaveinide selitamiseks. Seljakeelikust valmistatavat vjasiigat on kasutatud pirukatäidisena.

Tuur on omapärane kala selle poolest, et "annab palju välja", st et söödamatuna läheb temast kaotsi vaid 14%. Söödavad on koguni tuura kõhred ja seljakeelik, mida kuivatatul kujul tuntakse vene köögis vjasiiga või vesiiga nime all (kasutatakse pirukates, suppides jm).

Tuurlaste lihas on kergelt omandatavad valgud ja rasvad. Valgud sisaldavad kõiki aminohappeid ning on inimese poolt 98% ulatuses omandatavad. Tuura liha sisaldab rekordiliselt palju naatriumi; liha sisaldab ka magneesiumi, kaltsiumi, rauda, kloori, kroomi, molübdeeni, niklit, joodi. Rasvasisaldus kõigub 10-15%. Sisaldab vitamiine В1, В2, С, РР. Tuuras on rasvhappeid, mis kahandavad koleterooli taset veres. Tuuramari normaliseerib vererõhku ning ainevahetust.

Tuuralihaga ei tasu liialdada rasvumistõve ja suhkruhaiguse korral.

Allikad:
internet
Loomade elu, 7 ld Kalad, Tallinn, 1979