väike meriahven (Sebastes viviparus)

Väga sarnane kuldse meriahvena, nokk-meriahvena ja ameerika meriahvenaga; vahet saab teha nt eeskaaneluu ogade suuna järgi. Kui kuldsel meriahvenal on 2 lõpuse ülemist eeskaaneoga ühesuurused ja suunduvad tahapoole, 3 alumist oga suunduvad aga allapoole, siis väikesel meriahvenal suunduvad eeskaaneluu ogad tahapoole, peale kõige alumise, mis on suundunud allapoole. Nokk-meriahvena lõpuse eeskaaneogad on esileküündivamad ja ja alumine neist harilikult ettepoole kaldu.

Väikesed meriahvenad on erepunased ja kehal on palju tumedaid vööte või laike, mis säilivad ka surnud isenditel.

Väike meriahven on tavaline Norra, Iirimaa, Inglismaa põhjaosa, Shotimaa, Fääri saarte ja Karusaare rannikul, Teravmägede lääneranniku, Islandi lõuna- ja lääneranniku lähedal; hoidub ülejäänud kolmest liigist väiksemasse sügavusse, 10-200 m. Eelistab kalda lähedust ja kivist põhja.

Ovovivipaarne, vastsed sünnivad V-VIII 4.5 mm pikkustena; 19-30 cm pikkustel isenditel 11 800 - 29 300 marjatera.

Pikkus kuni 35 cm, kuid enamasti alla 25 cm. Ei oma suuremat töönduslikku tähtsust, kuid maitseomadustelt ei jää alla kuldsele meriahvenale.

Island püüab aastas välja kuni 2000 tonni.