Kalapeedia Otsing Kaastöö

Otsingu tulemused:

muuda otsingut | sulge otsinguaken

väike tobias (nigli, väiketobias)

Väike tobias ehk nigli, ka väiketobias (Ammodytes tobianus) [Lesser Sandeel]

Pilt: snar.fo

Ahvenaliste seltsi (Perciformes) tobiaslaste sugukonda (Ammodytidae) [Sandeels] tobia perekonda (Ammodytes) kuuluv kalaliik.

Eesti keeles ka väike tobjas, niglas, merinõel, nõel, rullkala, *tuulekala, *tuuleuss, *tuuleviu, *tuuleviuk, *viuk. *tuuleling, tuuleleng, tuuleving, *tuulenõel, loonge, ¹jonuala.

(* - suurtobiaga ühine nimetus)

So: pikkutuulenkala; v: мaлопозвонковая европейская песчанка, малая песчанка; sa: kleiner Sandaal, kleiner Tobiasfisch (Läänemeres), Spierling (Põhjameres); kleiner Sandspierling, Tobieschen; i: (small) sandeel; r: (blå ) tobis, kusttobis, ta: kysttobis; pr: lançon équille; hsp: aguacioso; hol: Zandspiering; no: småsil, tobis; türgi: kum baligi; kr: Αμμοδύτης.

Kirjeldus:

Väikese tobia keha on pikenenud ja enam-vähem ümara, rulja ristlõikega. Pea on samuti pikenenud ja otsast terav, terava väljaulatuva alalõuaga. Ülalõug on väljasopistuv ja võib koos alalõuaga moodustada toru. Lõua eesmises otsas pole hambaid.

Silmatorkavalt pikk on seljauim, mis koosneb 49–58 hargnenud kiirest. Kõik uimed ilma ogakiirteta.

Rinnauimed on väikesed ja paiknevad madalal, kõhuuimed puuduvad, sabauim on kahehõlmaline.

Selgt kollakas- kuni pruunikasroheline, külgede ülaosas kollane, alakülgedel ja kõhul hõbedane. Peas, silma ees ei ole musta laiku (eristamistunnus suurtobiasest).

Foto: aphotomarine.com

Pikkus, eluiga:

Kala pikkus on kuni 20 cm (Läänemeres kuni 18 cm, Eesti vetes kuni 17 cm), eluiga küünib 7 aastani (N.Mikelsaare raamatus 4 aastani). Enamus püütavatest niglidest on 2 aastased.

Levik:

Väike tobias elab Lääne-Euroopa rannikumeres: Biskaia lahest Murmani ranniku lääneosani, Islandi lõunarannik, Fääri saarte, Shoti- ka Inglismaa rannik, Läänemeres kuni Soome lahe idaosani (Björkö ja Narva laheni), Botnia lahes 65° laiuskraadini (Hailuoto).

Eesti mererannikul levinud praktiliselt kõikjal, välja arvatud Narva, Pärnu ja teiste jõgede tugevasti magestunud suudmealad, puudub nähtavasti ka Väinameres Kassari piirkonnas.

Väga arvukalt Riia lahe ida- ja kirderannikul, tavaliselt kuni 3 m sügavusel: Häädemeestelt Läti piirini, Kihnu ja Manilaiu, Varbla laidude Sõmeri poolsaare ümbruses. Püütakse ka Sõrve poolsaare lõunarannikul, samuti Soome lahes Viimsi poolsaare - Aegna rannikul, vähesel määral ka ida pool.

Väikese tobia levila. Pilt: na.oceana. org

Eluviis:

Väike tobiale sobivaks elupaigaks on liivase põhjaga madal, kuni 10 m sügavune, meri. Talveks liiguvad väike tobiad sügavamatesse kohtadesse, kus nad põhja kaevununa vajuvad talveunne.

Väike tobias on valdavalt lepistoiduline kala, kes eelkõige tarvitab toiduks zooplanktonit. Eelistatud on ahaskoodik, tavaline tömbik, merinokik ja tõruvähk. Ära ei põlata ka põhjaloomi, kelle hulgast tunduvad enam meeldivat väheharjasussid. Võimalusel sööb kalade vastseid (räim, väike tobias, suurtobias).

Niglide aktiivsusperiood langeb valdavalt õhtusele ja hommikusele ajale, s.o. hämarale ajale. Siis hoiduvad nad parvedesse, mille esmaseks ülesandeks on pakkuda kollektiivset kaitset röövkalade eest. Röövkala lähenedes tõmbub parv justkui kõrvale, hajub. Sellise liikumise eesmärgiks on hajutada röövkala tähelepanu ja nii on igal üksikul isendil parves suurem tõenäosus ellu jääda. Ohu möödudes tõmbub parv taas kokku.

Puhkeajaks kaevuvad tobiad pehmesse liiva. Sellist liikumisviisi nimetatakse niglimiseks. Tobiad on võimelised niglima väga kiiresti - ca 15 cm pikkune kala võib end vähem kui poole sekundiga üleni liivasse kaevata. Pulksirgelt liivas olles veedetakse enamus päevast ja terve öö. Häirimise korral pistab tobias kõigepealt pea liiva seest välja, kuid tavaliselt tõmbub ta kohe tagasi ja uuristab, saba ees, end sügavamale. Seal keerab ta ennast ringi ja vingerdab liiva all ohust eemale. Mõnikord sööstavad aga niglid ohu korral urust välja, et mõne meetri kaugusel ennast taas põhja niglida.

Foto: marlin.ac.uk

Paljunemine:

Niglid saavad suguküpseks 1-2-aastaselt, kui nad on 8 cm pikad.

Nad moodustavad kaks erinevat kudekarja: kevad- ja sügiskudekarja. Ühe kudeperioodi vältel toodab emane nigli kokku keskmiselt 6800 marjatera. Väike tobias koeb kolmes portsjonis ning see on rannarahvale jätnud mulje, et ta koeb kogu aeg.

Kindlaid koelmualasid meie vetes veel ei tunta. On teada, et kevadisel kudemisel eelistavad niglid liiva-kruusaseguse põhjaga alasid umbes 10 meetri sügavusel merepõhjas, sügisene kudemine toimub tõenäoliselt ka sügtavamas vees.

Emane tobias heidab tera tera järel marja, mis põhja langedes kleepub liivateradele. Isane heidab neile niisapilve ning vanemlik hoolitsus oma järeltuleva põlve eest on sellega lõppenud. Liivaterale kinnitatuna veedab viljastatud marjateras arenev tulevane tobias oma elu kaks kuni kolm esimest nädalat. Alles siis koorub marjaterast kuni 5 mm pikkune vastne, kes on kohe liikumisvõimeline, alustab oma pelaagilist elu ja asub agaralt toituma.

Kasutamine:

Niglid on kõrge toituväärtusega kalad, kelle söömiseks Eestis puudub traditsioon. Saksamaal tarvitatakse neid inimtoiduks marineerituna.

Rohke esinemise tõttu on niglid Läänemere üheks tähtsamaks toiduobjektiks sellistele kaladele nagu tursk, lest, kam-meljas, angerjas, ka ahven, tuulehaug, meriforell, lõhi jt.

Kalamehed kasutavad niglit kalastamisel õngpüünistega, see on eelistatuim sööt angerjapüügil. Söödakalana on nigli vilgas, säilib kaua, ei sasi õngesid ja ei poe mutta.

Allikad:

N.Mikelsaar. Eesti NSV kalad, Tln., 1984

P. J. Miller, M. J. Loates. "Euroopa kalad", tõlkinud Tiit Raid. Eesti Entsüklopeediakirjastus 2006

Leili Järv. Tuuleussid ja niglikuldid. Kalastaja nr 25: http://ajakiri.kalastaja.ee/?1,25,316

Vaata lisaks:

Tobiaslased (Ammodytidae)
Tobiased (Ammodytes)