Oskar Loorits: „Nagu kuud ega päikest nii ei lubata vikerkaartki näidata sõrmega, veel enam: ei tohita minna ka sinna kohta, kus on vikerkaare ots maas, sest sääl vikerkaar rüüpaks inimese üles; lapsed kartnud seda koledasti: vihmaga koos nad sajaksid siis ülalt maha ja kukuksid surnuks. Ometi inimeste ülesrüüpamist juhtub erakordselt, kuna vikerkaare oluliseimaks ülesandeks on just vee “joomine” või “võtmine” maast, merest, jõgedest ja järvedest üles taevasse, kust see sajab taas vihmana alla, — sellest see vihm tekibki. Vikerkaare puhul öeldakse harilikult ikka: “va piksekaar joob juba jälle!” ja ennustetakse sest halba ilma. Ühenduses sellega teatakse jutustada mitmeid lugusid. — Nõnda vikerkaar joond kord ühel suvel terve järve tühjaks. Kõneldakse, et vikerkaar joovat kalugi üles; kord keegi mees või naine, mis ta olnud, leidnud tee päält pääle sadu kalu; siis arvatud, need kalad sadanuvat vikerkaarest. Jutustaja isa sageli kõnelnud mälestust oma poisikespõlvest, kuis kord sadand kõva vihma, nii tugevasti, et kõik augud ja lohud olnud täis vett; ja siis neis aukes olnud kalu sees — kaugel kuival maal põldude pääl; need kalad kukkunuvat õhust maha: ta (s.t. vikerkaar) ju veab neist järvest ja merest üles. Lõpuks teatakse ka inimese ülestõstmise lugu. üks mees kalastand järves ja vikerkaar joond tema ühes kõige paadiga õhku; pärast mees vihmaga kukkund taas maha ühte lossi ja leitud säält surnuna.“
Oskar Loorits. Liivi rahva usund I, 1926
folklore.ee/rl/pubte/ee/lru/lru1
November, 2026