Kalapüügist Jõelähtme rannikul (pärimus, maagia ja kombed; Loorits)

Oli laialt harrastet komme, et see mees, kes esimest korda kalale läks ja midagi ei saanud, kinni võeti, köis kaela pandi, merre heideti ning kolm korda paadi alt läbi aeti, et ta kalade maailmaga paremini tutvuneks. – Paha silma vastu suitsetati võrku püssirohu suitsuga, lasti tal alt püssi läbi. Harilikult käidi uueaasta-ööl võrkusi salaja kõrendite all rannas suitsetamas. Kui arvati, et mõni naaber on võrku paha silmaga vaadand, siis katsuti selle riiete kullest "kedagi riideraasukest" vai muud asja salaja võtta ja sellega püügiriista salaja suitsetada. Pullide ja poojudele määriti juudasitta, mis oli ka mõjuv abinõu nõiduse vastu. – Mõnikord lõikas vihamees oma rivaali võrgul silma välja ja pani punase lõnga asemele,t– see oli kõige suurem nõidusabinõu, millega vihamehele püüti kahju teha. Vahel lõigati poojud kullest ära. – Võrku peab kuduma hakkama, kui päike, kuu ja täht korraga paistavad, aga igatahes mitte esmaspäeval ehk reedel. – Müüs keegi nooda, pidi ta pärasse hää õnnena panema 2-3 naela leiba ja 15 kopikat raha; kui see säält esimese loomuga välja läks, oli noot hää. – Kalale ei minda esmaspäeval ega reedel esimest korda, ennem juba laupäeval. Tuli kalale minnes vastu naine, oli õnn halb, mees, siis hää. Esimesel juhusel oli parem päris tagasi pöörata. Kui talve sula veest kalu püüdes võrgus olid katkised ja verised kalad, oli see väga paha asi; kes aga seda paha teinud, ei tea keegi pääle nõia. Kui keegi leidis, et noot ei püüa hästi, suitsetati seda ja lasti tema pihta silmakiviga püssi; kui ta siis veel pahemaks läks, oli asi mokas. Vahel lasti noota kalale minnes nõida mõne rohuga määrida. Üks kerge pisike poiss teinud ka kord nii, läinud kalale, ning kalu tulnud nii kui loogu, poiss kiitnud ikka: „Näe, määris ja aitas! Näe, Treenu määris ja kohe aitas!“ Kord kalalt tulles aga tulnud poisile tuttav vastu ja naernud mehikese üle päris tublisti, sest saadik noot enam pole palju kalu toonud. Poiss kirunud õigusega: „Näe, nüüd on jälle perses, neh, mis ta naeris!“ Ega ei tohi ka kunagi kiita, kui oled juhtund kauniste kalu saama. Oled sa saanud vähe, siis võisid kohe lausa lahmata: „Keda kuradi sitta, pole ühte poegagi!“ Oli kalu keskmist viisi, pidid olema natuke radikaalsem: „Keda sitta, ei olnd suurt kedagi!“ Oli aga saak paar koormat, öeldi õige tagasihoidlikult: „Oli ike kaks-kolm tükki.“ Kui sa aga kohe suure suuga kütma hakkasid, võisid teinekord asjata kalu noodast otsida.

Paadi talad ei tohtnud pihlakast olla, ei mõlad, ei midagi; oli mõni pihlakas kogemata kuhugi sattunud, võis siin veel paha nali sündida. Paadi peremees põletas kasvõi paadi ära, kui mehe süda oli niivõrd raudne. Kui küsisin, kas siis põletati kuskil mõni paat ära, kuulsin: „Neh, oli seda küll!“ ERM, EA 8, 123/51 < Jõelähtme khk. - A. Meiesaar (1924). Põhjaranniku (ja eriti Kuusalu) püügiviise trükis kirjeldab G. Vilberg (Vilbaste) "Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatus" I (1925), lk. 118-127: "Kalapüüdmisest endistel aegadel".

Allikas: O. Loorits 1939. Endis-Eesti elu olu I, 84.

August, 2023

Vaata lisaks: