Tõllaga mööda Ülemiste järve (pärimus; Eisen)

Korra elanud Vana-Vigala mõisas parun, kelle võimuses ja teenistuses palju vaime olnud. Korra sõitnud ta Tallinna ja sõitnud üle Ülemiste järve. Kui ta järve peale läinud, keelanud ta kutsaril kangesti ära tagasivaatamise.

Kutsar sõitnud veepinna peal nii kui kõige parema maantee peal. Kui ta peaaegu teisele poole kaldasse saanud, kus enam uppumist karta ei olnud, vaadanud kutsar tagasi. Oma suureks imestuseks näinud ta, et tõlla ees ja taga olnud väga palju vaime, kes võtnud ühtelugu tõlla takka laudu ja planke ära ning teinud nendele ette silda, mida ta enne tagasivaatamist ei olnud näinud.

Niipea kui ta seda silmanud, vajunud tõld ühes hobustega vette. Aga et ta kalda ligidal olnud, ujunud hobused välja ja pääsenud uppumisest. Härra ütelnud kutsarile: "Oleksid sa keset järve tagasi vaadanud, siis oleksime uppunud. Siis vaimud tööd ei tee, kui kellegi inimese silm neid näeb. Ära sa teine kord enam üle minu käsu tee!"

KJ II 91 (75). Käsikirjas: E 20225/6 (4) < Pärnu-Jaagupi, Roodi v. - M. Aija < Hans Luks (1895)

Allikas: M. J. Eisen. Esivanemate varandus II. Kodused jutud. // folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/kodujutt

Juuli, 2023

Vaata lisaks:

Ülemiste järve soldat (pärimus)
Ülemiste järve vaht
Ülemiste järv