Näki-neiu laulmine (pärimus; Eisen)

Korra käinud üks noormees Nike järve ääres. Järv olnud kerge uduga kaetud, nii et ühelt poolt äärest teist äärt näha ei võinud. Korraga kostnud ilus laulu hääl nooremehele kõrvu. Noormees jäänud vaatama ja kuulama, aga ei näinud kedagi. Kaunis laul kõlanud edasi. Häälest võinud aru saada, et laulja naesterahvas on.

Varsti solisenud järves vesi ja ka väike paat tulnud udu seest nähtavale. Paadis istunud ilus, noor neiu ja laulnud. Juhtinud oma paadi otsekohe kalda poole, just sinna, kus noormees seisnud. Üsna kalda ligidal jätnud ta paadi vaiksele vee pinnale seisu, pannud mõla käest ära ja laulnud edasi, nii et mäed ja metsad vasta kajanud. Neiu laul olnud ära rääkimata kena, vahel lustilik, vahel jälle kurv ja hale, nii et südame tahtnud seest välja kiskuda. Imestanud noormees kuulanud ja vaadanud seda kõik sõnalausumata pealt. Nii ilusat laulu ei olnud ta eluajalgi veel kuulnud ega nii ilusat neiud veel näinud. Nii läinud tükk aega mööda. Neiu laulnud ühtesoodu edasi.

Korraga kostnud kusagilt kuke kesköö laul. Neiu jätnud kohe laulu katki, võtnud mõlad kätte ja sõudnud tuldud teed tagasi. Kui paat nooremehe silmist kadunud, siis paistnud veel tükk aega kesk järve nagu kuu valgus läbi udu. Alles hommiku eel kadunud see valgus ära.

Pärast rääkinud noormees seda lugu mitmele teisele. Kõik arvanud, et neiu keegi mu ei võinud olla kui näkk oma petise lauluga. Sest ajast saadik kadunud selle nooremehe südame rahu ära. Kena neiu ja neiu laul seisnud ööd ja päevad ta meeles. Enamisti iga õhtu läinud noormees korraks järve äärde, vahest üksi, vahest sõpradega seltsis, aga ei saanud neiud enam näha. Seda viisi läinud aasta mööda. Jälle jõudnud Jaaniõhtu kätte. Jaaniõhtul läinud noormees jälle selle järve äärde, aga läinud ka igavesti. Ei tulnud enam iialgi tagasi. J. Freimann Lehtsest.

Allikas: M. J. Eisen. Jaaniraamat. // folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/jaan/

Juuli, 2023

Vaata lisaks: