Latikate kadumine (pärimus; Eisen)

Muiste olnud Lõve Hennujärves palju latikaid. Neid ei tohtinud ometi ükski talupoeg enesele püüda, vaid kui keegi püüdis, ainult mõisa käsul mõisaherrale. Korra läheb mõisaherra teopäevade tegijate juurde. Ütleb: „Võtke võrgud, minge kohe järvele latikaid püüdma. Aga ärge püüdke liig palju ega tooge liig vähe. Tooge mulle paras osa!“

Püüdjad iseeneste vahel harutama: „Mis on paras osa? Kui palju kalu tuleb herrale viia?“

Harutavad, harutavad, ei jõua õigele otsusele. Lähevad püüdma.

Esimene noodatäis toob poole tuhat latikat välja. Kalad suured, rammusad.

Mehed arvama: „Mis ikka poolest tuhandest herrale saab! Tarvis veel püüda.“

Ei muud kui tõmmavad veel teise looma. Oh sa aeg! seda õnnistust, mis nüüd! Latikaid kogub kaldale nii suur hunnik kui heinasaad.

Mehed arvama: „Nüüd vist saab herrale küll!“ Lähevad herrale kuulutama, et kalasaak hea.

Herra sedamaid järve äärde vaatama. Näeb: saosuurune kalahunnik kaldal.

Herra pahandama: „Mida te olete teinud! Kas ma olen teid käskinud nii palju püüda! Pooled kalad järve tagasi!“

Keegi teoline julgeb vasta rääkida: „Aga latikad ei ela ju enam!“

Herra vasta: „Ükskõik, kas elavad ehk mitte, aga järve tagasi!“

Keegi kalapüüdja paluma: „Kulla herra, kas ei tohiks me igaüks ühe kala enesele koju toidukõrvaseks kaasa võtta?“

Herra vihastama: „Teie tahate kala enestele? Mitte sabagi. Püüate meelega nii palju, lootes, et siis ka osa saate. Küll ma teie kavalust tunnen. Nuhtlust teile tarvis, et ilmaaegu olete kalu palju püüdnud!“

Herra laseb oma latikad mõisa viia, sööb muist värskelt, muist laseb ära soolata. Ei saada enam nii pea latikaid järvelt püüdma.

Taevataat näeb herra tegu. Pahandab, et herra orjadele midagi ei annud. Laseb kõik latikad järvest mujale minna.

Mõne aja pärast herral jälle värskete latikate himu. Saadab päevatöölised jälle püüdma. Püüdjad tõmmavad 5-6 korda risti rästi noota läbi järve, aga ei latika poegagi näha. Ainult mõni särg jääb noota.

Herra tuleb vaatama püüdjate saaki.

„Kus latikad?“

„Siin kõik meie saak!“ ütlevad teopäeva tegijad särgi näidates.

„Mis lori see on! Nagu järves latikaid ei oleks! Küll me neid kätte saame!“

„Ei lähe ühtki noota!“

Herra käsul teevad kalapüüdjad mitmesse kohta järve kaldale tuled üles, panevad kivid tulde.

Herra ootab, kuni kivid kuumad.

„Nüüd kivid järve siia, sinna!“

Mehed viivad lootsikuga kiva järve, viskavad neid siia, sinna järve põhja. Aurupilved kerkivad järve pealt üles.

„Nüüd uuesti latikaid püüdma! Nüüd peavad nad noota minema!“ käsib herra.

Mehed uuesti järvele. Tõmmavad kümme korda risti, rästi järvel noota, aga mitte ainustki latikat ei lähe noota. Hiljeminigi laseb herra veel mitu katset teha, aga asjata kõik. Latika sugu järvest kadunud. Herra ahnus kõik latikad Henno järvest kaotanud. Kadunud nad olid ja tänini kadunuks jäänud.

Allikas: M. J. Eisen. Kolmandad Eesti kohalikud muistejutud. // folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/kohalik3/

Juuli, 2023

Vaata lisaks: